12. jaanuar tõi Pärnu Uue kunsti muuseumi rahvast täis, sest filmimeest Mark Soosaar tähistas seal oma 80. sünnipäeva. Rahvast on põhjusega palju, sest Soosaar on ühtviisi Pärnu käilakuju kui ka pahapoiss. Nagu ka peol öeldi, siis kui Soosaart poleks Pärnus olnud, tulnuks ta välja mõelda.

Soosaar meenutas, et kui väiksest mereäärsest niiskete tuultega külast Pärnusse kooli jõudis, siis eakaaslased itsitasid. "Tulin viltidega kooli, suur kasukas oli seljas ja isa seanahast portfell kaasas. Teised olid Koidula koolis hoopis linnamoodi riides ja kõik itsitasid, tüdrukud ka, kui mina oma varustuses tulin. Meie külas olid niisked tuuled, nii et mul olid pikad aluspüksid ja enne võimlemistundi samamoodi kõik itsitasid. Mis siis ikka, ma ei pööranud sellele liiga palju tähelepanu. Tunned ebamugavalt, aga mul on ju ka õigus elule," muigas Sooosaar.

Aastakümnetega on saanud toonasest Koidula kooli poisist eestlaste liikuv kultuurimälu, kes kannab endas korraga Pärnut, Pariisi ja Kihnut. Ning kõiki neid inimesi, keda ta on filminud, armastanud ja vahel ka oma kunstiliste ideedega piinanud.

"Ta filmis mu ema, kes ronis õunapuu otsas. Ta hakkas kukkuma ja jäi puuoksa külge kinni, aga vanaisa ei läinud teda aitama, vaid filmis teda edasi. Hea kaader ikkagi ju," meenutas lapselaps Elsa Lydia Virta.

1987. aastal, kui Pärnus sündis dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festival, ei saanud paljud päris täpselt aru, mis toimub. Sellest ajast on Pärnusse tulnud loojaid, kelle nimesid hääldati alguses valesti, aga kelle mõtteid mäletatakse siiani.

1990. aastate alguses, kui paljude põhiteemaks oli, kuidas omadega toime tulla, mõtles Soosaar sellele, et Pärnus peab kunst ellu jääma. Nii sündis Pärnu Uue kunsti muuseum, kus Soosaar avas näituse Mongooliast.

"Aga ta kuidagi oskas seda eksponeerida ja reklaamida niimoodi, et Uue kunsti muuseumi saal oli nii täis, et istekohta seal polnud, kogu Eesti ajakirjandus oli kohal. Siis tulid kaks meest, kellest esmapilgul ei tuntud kumbagi, aga tuli välja, et Mark Soosaar oli oma juuksed mustaks värvinud, lühikeseks lõiganud, habeme ära ajanud ja toonud Mongooliast kaasa oma poja," meenutas toonane Eesti Päevalehe Pärnu reporter Anu Saare.

Ühel hetkel kerkis Uue kunsti muuseumi ette ka peata Lenin. "Alguses olid kõik rõõmsad ja plaksutasid käsi. Tarja Halonen isegi tegi seal pilti, Euroopa komisjonist öeldi, et kui selline huumorimeelega rahvas tahab saada Euroopa Liitu, võtame avasüli vastu. Mingil hetkel Pärnu linnavalitsus leidis, et see ei sobi sinna ja käskis kuju ära koristada. Soosaar loomulikult ei teinud seda. Siis Lenin varastati ühel öösel ära ja Soosaar tegi avalduse politseisse. Tuli välja, et abilinnapea oli Lenini ära viinud. Soosaar varastas Lenini tagasi ja nii see käis umbes pool aastat," rääkis Saare.

Soosaare motiveeritus võtta elust osa sajaga, ei näita raugemise märki. Kuu lõpus sõidab ta Pariisi, kus Pompidou keskuses leiab aset läbi aegade suurim Balti riikide dokumentaalfilmidele pühendatud eriprogramm. Soosaar on seal esindatud kolme täispika filmiga: "Kihnu naine", "Kihnu mees" ja "Kihnu lapsed".

"Ma hea meelega lähen sinna, sest mul on Prantsuse kõige võimsamate ja tugevamate dokumentalistidega elus palju kokkupuutumisi olnud. Mul on mõtteski selle-aastane 40. Pärnu filmifestival prantsuse kino- ja dokumentalistika ajaloole pühendada."