Õpetaja tänav 12 oli Tartus ENSV kirjanike liidu Tartu osakond, millest kirjanik ja publitsist Lehte Hainsalu kirjutas raamatu "Õpetaja 12. Uluotsa maja".

"Rahvas teadis, et see on kaduma läinud Eesti vabariigi professori ja peaminister Uluotsa eluase. Noorem põlv vaevalt seda aga teadis, ja seda maja tunti pigem Hiire majana või hiireuruna," meenutas kirjanik Lehte Hainsalu, kes oli Eesti kirjanike liidu Tartu osakonna esimees aastatel 1982–1990.

Terve oma noore ea veetis Hainsalu enda sõnul selles majas. "Olin 13-aastane, kui ma oma luuletustega siia majja tulin Erni Hiire juurde. Siis ma käisin ühtelugu siia, olin lauakatja, kohvikallaja ja ideede generaator, kuni siis mind valiti siia perenaiseks," tõdes Hainsalu.

Kirjaniku sõnul olid need esimesed valimised kirjanike liidus kahe kandidaadiga. "Olin nõus kandideerima küll, aga ma ei uskunud, et mind valitakse, sest Henn-Kaarel Hellati peale oldi juba kokku lepitud. Minu kandidatuuri esitas Valmar Adams, kes leidis, et maja on laokil ja naise kätt on vaja. Nalja pärast esitas, ja ma läksingi läbi," muheles Hainsalu.

Raamatus "Õpetaja 12. Uluotsa maja" kirjutab Hainsalu oma kaasteelistest neil aastatel. "Uluotsa maja oli kogu nõukogude ajal väga vaikne pesa, vaikne linnaosa," lisas Hainsalu. "Pidu ja trall tuli majja hilisemal ajal, kui tuli rohkem noori. Esimene koosseis olid ikkagi vanad rindemehed, kes olnud saksa või vene sõjaväes, Siberis istumiselt tulnud. Viinavõtmist oli vähe."

Hainsalu sõnul oli tol ajal maja kirjanike jaoks töötegemise koht. "Majas oli kaks kirjutusmasinat ja siin käidi oma käsikirju ümber trükkimas. See oli natuke aega hiljem, kui Erni Hiir andis kõigile maja võtmed. Peamine töö oli meil see, et arutasime käsikirju. Heliloojad arutasid oma tükke alumisel korrusel, mängisid kõik läbi, enne heakskiitu ei tohtinud lugusid kasutusse võtta. Kui vaja, tehti midagi ümber."

Hainsalu kirjutas raamatut pool aastat ööd ja päevad. "Lugesin oma kaasteeliste raamatuid uuesti üle, sain palju targemaks. Ühel õhtupoolikul istusin oma elutoas toolil ja ümber laua olid vaimud. Valged kujud, paarkümmend kindlasti, nad vaatasid mind, nägusid ma ei näinud ja keegi ei pannud minu tegevust pahaks. Aga inimene otsib ennast igast raamatust," nentis kirjanik.

Hainsalu on suures loomingulises hoos. "Praegu ma kirjutan samasugust hullu raamatut ja lähtun oma raamatukogust, kus ma olen palju allakirjutusi teinud, põhiallikas on mul piibel," sõnas Hainsalu.