Fatu-Hiva kuulub Markiisaarte saarestiku koosseisu Prantsuse Polüneesias. "Kui me vaatame gloobust, siis see on selline mitmevärviline pall, ja siis sa keerad Vaikse ookeani – ainult sinine. Sinna keskele läksimegi," märkis Runnel "Ringvaates".

Esimest korda jõudis Fatu-Hiva Runneli teadvusesse pea 40 aastat tagasi, kui eesti keeles ilmus norra seikleja Thor Heyerdahli jutustus "Fatu-Hiva. Tagasi loodusesse". "Nõukogude ajal ilmus nii vähe raamatuid ja need kõik tuli läbi lugeda. See ilmus ka. See on igas kodus ja seega oli see nimi Fatu-Hima meelde jäänud," märkis Runnel.

Teekond Eestist Fatu-Himale võttis päevi. Sinna pääsemiseks tuli ette võtta kuus lennu- ja üks laevareis. Tagasi tulles tehti üks lennureis rohkem. Runneli sõnul oleks saanud ka vähemate lendudega läbi ajada, kuid nad soovisid ühe suure seikluse kõrvale ka väiksemaid seikluseid, nagu näiteks San Franciscot külastada.

"Tegelikult me ise tegime selle valiku. Saaks natukene vähemaga ka, eriti kui elaks näiteks Pariisis, sest see on Prantsuse Polüneesia, ühendatud kultuuriliselt ja ajalooliselt Prantsusmaaga, sealt on mõni retk vähem teha. Aga meie jagasime reisi niimoodi, et see ei tunduks nagu üks lõputu lennujaamade pidu. Läksime läbi mitme linna ja seega iga hüpe oli lühike," selgitas ta.

Kokku oldi reisil kolm nädalat, neist üks saadeti mööda just Fatu-Hival, kus kirjanik Heyerdahli jälgi aeti.

"Ühest küljest kaob troopikas kõik ühe aastaga. Mattub. Haihtub. Aga teisest küljest me leidsime üles näiteks inimesed. Tema raamatuveergudel oli palju tegelasi, kellega Heyerdahlid, Thor ja Liv, 30-ndate lõpus kokku puutusid, kui nad seal aasta aega elasid. Mitmed nende inimeste lapselapsed tulid meile seal vastu. Mida rohkem me uurisime, seda kirevamaks see pilt läks," kirjeldas ta.

Kuigi Heyerdahl on valitud 20. sajandi kõige kuulsamaks norralaseks, ei ole ta prantsusekeelses maailmas väga tuntud. "Isegi seal saarel ei teadnud enamus inimesi teda, aga me sattusime väga kiiresti õige inimese juurde, kes oli raamatu ühe olulise tegelase kasupoeg. Seega tema oskas teha selle maailma, mis seal raamatus oli, meile väga palju laiemaks," rääkis Runnel.

Fatu-Hiva loodus on Runneli sõnutsi ülimalt eksootiline. Kuna tegemist on saarestiku kõige noorema ja kõige ligipääsmatu saarega, on seal ka kõige vähem liike. See teeb Fatu-Hivast omakorda turvalise koha, mida külastada, sest seal ei ole näiteks ohtlikke kiskjaid või mürgiseid madusid.

"See on selles mõttes tõesti paradiis. Seal on ainult hea. Inimesed on tõesti südamlikud. Kuna see on kultuuriliselt ikkagi Prantsusmaaga nii tihedalt seotud, siis seal on selline tunne, nagu sa reisiksid Euroopas ringi. Natukene nihestav. Sa lähed kõige kaugemasse punkti maailmas ja seal on nii rahulik, mõnus ja euroopalik, aga ta on ikkagi kättesaamatu," kirjeldas mees.

Kuigi majanduslikult on Markiisaared Runneli sõnul Eestile väga sarnased, pidades silmas palku ja SKP-d inimese kohta. Küll aga ei ole saartel kesk- ega kõrgkoole, mistõttu lendavad noored varakult pesast välja, et 1500 kilomeetri kaugusele Tahitile kooli minna.

"See on ka nende traagika. Kõik on paradiis, aga nad ise tunnevad seda, et nende lapsed elavad 11 aastat nendega koos ja siis nad lähevad kuhugi kaugele saarele internaati. See on ka ilmselt põhjus, miks elanike arv seal ei kasva. Seal ei ole lennuühendust, seal ei ole kooli, aga muidu on elu ilus," avas Runnel.

Kuna teekond saarele on pikk, ei ole seal palju turiste. "Ühel päeval tuli kruiisilaev, mis tähendab, et see on kaubalaev, kus on ka sada reisijat. See hüppab ühelt saarelt teisele. Ühel päeval me nägime, aga muidu on seal mõned purjekad. Midagi muud me ei näinud," meenutas Runnel.

Kuid nagu öeldakse, on igas maailma sadamas on vähemalt üks eestlane. "Esimesed inimesed, keda me Markiisaartel nägime, oli teine rühm eestlasi. Kui ma teatasin, et ma sinna lähen, võtsid ühendust inimesed, kes just olid Fatu-Hivalt tulnud. Seega kui seal kedagi on peale polüneeslaste, siis on need eestlased. Selle raamatu tõttu," muigas Runnel.