Eva Koldits: teater aitab tundmatuse piire turvaliselt ületada
Regivärssidel põhinevate lavastuste looja Eva Koldits rääkis saates "Kajalood", et lõputuna mõjuda võiv regilaul sunnib meid hetke kogema ja rituaalid annavad me elule vajaliku pidepunkti. Koldits tõdes, et kui teater on tema jaoks enamjaolt turvaline keskkond, kus julgeda tundmatuse piire ületada, siis eraelus on see palju keerulisem.
"Lavastajana on lahtilaskmine resoluutsem, kui on esietendus, siis on esietendus. Raske on lahti lasta siis, kui lähed hiljem lavastust vaatama ja sul on tunne, et võib-olla on seal midagi, mis sa lootsid, et sinna ei tule. See on tegelikult normaalne, ka näitlejana juhtub vahel seda, et see elu, mida ta hakkab laval elama, võib hakata ka kiiva kiskuma. Selleks on minu arvates ülioluline ka näitlejana, kui lavastaja tuleb vaatama ja tuletab mingeid põhiasju meelde," sõnas näitleja ja lavastaja Eva Koldits. Ta käib lavastajana näitlejale ütlemas, kui talle tundub, et midagi läheb suunda, mis ei ole lavastusele kasulik.
"See on nagu tunnetuslik jalatald, kui sa astud mööda seda regilaulu rada, siis ta on täpselt sama lame ja tugev nagu minu vanaema labajalg, millega ta paljajalu ringi käis. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma saan aru, et ma pole võimeline kuskil mujal elama kui siin," tõdes Koldits, kelle jaoks mõjus silmi avavalt Anne Türnpu teatrikooli 19. lennuga tehtud lavastus "Kalmuneid".
Regilaulu rütmistatus aitab inimesel jalgealuse kindlamaks saada
Regilaul, mis võib mõjuda lõputuna, sunnib Kolditsa sõnul aega kogema, selles hetkes olema ja seda hetke kogu aeg ümber sõnastama. "See on imeline, kuidas aeg muutub regilaulu laulmise jooksul. Üht ja sama asja öeldakse mitu korda üle."
Koldits ja Türnpu on teinud lavastusi, mis algavad koos päikesetõusuga. "Päikesetõus on kõige erksam hetk päevast ja päeva kõige suurem murdepunkt, hetk, kus öö täielikult taandub. Isegi hinge kõige pimedamas öös on võimalik, et päike valgustab midagi läbi."
Viimsi Artiumi vanas masuuditünnis etendunud lavastus "Nõelamäng" põhines Veljo Tormise töödeldud vanadel eesti rahvamängudel. "Rituaalid on meie elus väga olulised, isegi kui me seda tahame eitada. Kõik soome-ugri vanad mängud kirjeldavad maailma meie ümber, meie küsimisi, meie mõtteid," selgitas Koldits.
"Nõel on ülioluline instrument inimesel, sest sellega on ugrilased ennast riidesse pannud ja suutnud külma vastu seista. Nõel kui maailma kokkunõeluja."
Kolditsa sõnul on see praeguse aja üks keerulisemaid väljakutseid – nõeluda kokku oma maailmapilt, mis sind ka kannab ja edasi aitab.
Hasso Krull on öelnud, et regilaul on puhas kosmoloogia ja see on kõikidel inimestel ühine, selgitas Koldits, miks jaapanlased nende etendust "Lindude äratamine" vaadates pisaraid pühkisid. "Rütmistatus ei ole ainult eestlastele ega kaduvatele rahvastele omane. Selle tunneb inimene ära, aga see võib muidugi olla kaduv. Kui me aga need vibratsioonid kätte saame, siis tundub jälle see jalgealune päris, siin, olemas ja hoidev."
Etenduste ideed tulevad ootamatult. "Oleme teinud nüüd viie aasta kaupa, kui Tormisel tuleb jälle sünniaastapäev."
Esimest korda lavastab Rakvere teatris
Praegu lavastab Koldits Rakvere teatris Ingmar Bergmani filmi "Sügissonaat" järgi valminud samanimelist näidendit. "Kui ma lapsena ei ole kunagi kõrvalt näinud, et ühte probleemi on võimalik rahulikult lahendada, siis mul lihtsalt ei ole seda teadmist ega kogemust, et seda on võimalik rahumeelselt lahendada. Seetõttu ma kasutan neid mustreid, mis mulle on edasi antud. Ühelt poolt tähendab see, kui ma seda endale teadvustan, on mul võimalik seda mustrit murda. Teisepoolt ma ei saa jällegi süüdistada, et ma tulen sealt ja ma olengi selline. Selles on midagi vastuolulist. Tahaks panna ju silte külge, et see on põhjus, miks elu on läinud nii, miks mina oma suhetes olen selline," tõdes Koldits. "Kui sa püüad leida põhjust, siis edasimineku samm jääb väiksemaks."
Enda pinnalt kogeb Koldits, kui kerge on jääda mineviku varju kinni ja mitte julgeda sealt välja murda. "Kui minu jaoks on mingi suhtemuster tundmatu, siis ma mõtlen, kas ma lähen sinna või mitte."
Teater on Kolditsa jaoks olnud enamjaolt turvaline keskkond, kus julgeda tundmatuse piire ületada, eraelus on see palju keerulisem, sest sa pead olema iseenda turvamees.
Kolditsa sõnul laeb tema end maakodus, kuhu nad sõidavad koos perega igal nädalavahetusel. "Kui ma juba kolm nädalat olen pidanud linnas olema, siis see on juba ikkagi plahvatusohtlik olukord," tõdes Koldits.
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Kajalood", saatejuht Kaja Kärner










