"2014. aastal sai suitsusaun UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja. Viimane põhjalikum suitsusaunade uuring oli 1960. aastatel, mille tegi Tamara Habicht. Nüüd tahtsime teada, kas suitsusaunu on selle aja jooksul juurde tulnud või vähemaks jäänud, kui tihti suitsusauna köetakse, mis kombeid seal järgitakse," selgitas saunanaine Eda Veeroja suitsusauna loenduse põhjuseid. "Suurem eesmärk on, kuidas suitsusaunu ja kombestikku toetada, et need jääksid alles."

Loendus on kestnud pool aastat ja umbes 550 suitsusauna on üles antud ja kirja pandud.

Loendusest on juba selgunud, et kui 60 aastat tagasi Kesk-Eestis, Lääne-Eestis ja Loode-Eestis saunu väga palju ei olnud, siis nüüd on sinna suitsusaunu ehitatud.

Kui varem arvati, et sauna köetakse põhiliselt lehtpuuga, siis kaks protsenti vastajatest on öelnud, et nemad kütavad suitsusauna okaspuuga. " Kui tavaliselt on saunad ehitatud okaspuust, sest see peab Eesti ilmastikule paremini vastu, siis nüüd on meil ka 15 haavapuust ja isegi üks lõhmusest saun," nentis saunarändur Marko Puksing. "Lääne-Saaremaal on paar sauna, mis on peaaegu 200 aastat vanad."

Veeroja sõnul otsustab iga suitsusauna omanik ise, kas ta tahab, et info tema sauna kohta oleks avalikul kaardil või mitte. "Uurimise mõttes on tähtis teada saada, kus suitsusaunad asuvad, millises olukorras need on ja mis neis tehakse. Kui armas televaataja teab, et tal on vanem naabrimemm, kellel on suitsusaun, aga kes ise Internetis ei toimeta, siis mine tee ise need pildid ja anna meile lihtsalt e-kirjaga teada, et seal selline saun on, Marko tuleb kohale ja vaatab sauna üle," märkis Veeroja.

"Kaardi pealt on nii tore vaadata, et meil on palju suitsusaunu, aga ma arvan, et meil on neid veel päris mitu tuhat, mis on kirja panemata," lisas Veeroja.