"Kuna mul on kõik Eesti raudteetammid läbi sõidetud, siis olen kaks viimast aastat sõitnud mööda Läti raudteetamme," ütles rattamatkaja, kunstnik ja graafik Lauri Koppel.

"Üks hästi tore projekt Põhja-Lätist on "Rohelised rööpad", kus paljud raudteed on tehtud korralikeks matkateedeks. Teed on tähistatud ja igal pool on teeviidad."

Koppeli vanavanemad elasid Lääne-Virumaal raudtee ääres. "Raudtee on kuidagi tähtis mu jaoks. Rongihääled on osa mu lapspõlvest."

"Sa oled seal tee peal hästi iseendaga. Oma mõtetega, sul ei ole segajaid, sa ei pea kogu aeg selja taha vaatama. Raudtee eelis on ju see ka, et ei ole tõuse ega langusi. Linna sisse sõidavad raudteed hästi huvitava nurga alt. Igal pool võsa ja äkki oled linna keskel," meenutas Koppel sõidetud radasid.

Kohati on need rajad Koppeli sõnul päris keerulised, sest on lastud kinni kasvada. "Radadega on nii, et need tehakse korralikuks, avatakse, tehakse reklaami, aga ega inimesed ei sõida nende peal. Ma ei näe mitte ühtegi teist ratturit seal," tõdes Koppel.

Üks Koppeli lemmikuid on Rapla-Virtsu raudtee, sest seal saab näha eestiaegset raudteearhitektuuri. "Enamus jaamahooneid on kõik alles ja heas korras, välja arvatud Rumba raudteejaam. Enamus jaamadest on erakätes ja seal elatakse," nentis Koppel.

Kui Läti raudteed on tähistatud, siis Eestis enamasti ei ole. "Viljandi-Mõisaküla raudtee on tähistatud ja 2008. aastal avatud Läänemaa tervisetee, mis on Turba-Haapsalu raudtee ja läheb Rohukülla välja. See on väga heas korras, sinna soovitan küll kas jalgsi või rattaga minna."

"Mind tõmbab sinna see kohavaim, mis neis on, kõik tammid on erinevad. Oled seal ikkagi väljaspool tsivilisatsiooni, üksi selle tee peal. Elan sisse nendesse kohtadesse, aga kõik natuke muutub, enam ei näe tee peal mädanenud liipreid ega tunne mõnele kohale iseloomulikku masuudi lõhna, see oli aspekt, mis mulle väga meeldis nendel trassidel ja mis nüüd on kadumas," kirjeldas rattamatkaja.