"Kolleegide tunnustus on kõige magusam. Need, kes on ise filmitegijad, tõesti tajuvad, milline valu ja milline ekstaas on ühe filmi tegemise taga," ütles hiljuti Dokumentalistide Gildi kolleegipreemia võitnud dokumentalist Jaan Tootsen.

Tootseni sõnul on tema see hull, kes hästi tihti käib kinos oma filme vaatamas. "Mulle meeldib jälgida, millest inimesed aru saavad, kuidas aru saavad, kuidas reageerib Tartu publik, kuidas Tallinna või Vilniuse publik," selgitas Tootsen. "Ma arvan, et ma olen vast kolmkümmend korda koos publikuga vaadanud filmi "Kikilipsuga mässaja".

"Aeg, kus me praegu elame, on tõesti väga huvitav. Seda võiks ehk võrrelda 1980. aastate lõpuga," tõdes Tootsen. "Kui sul on see veregrupp, mida minul ei ole, jälgida praegust poliitilist elu, aga mitte ajakirjanduse tasemel, "Aktuaalse kaamera" uudisnuppudena, saaks sellest kokku panna vägeva ajastupildi."

Tootsen on enda sõnul kogu aeg võidelnud selle arusaama vastu, et inimestel on tunne nagu dokumentaalfilm võrdub portreelooga. "Põhjalikult tehtud dokfilmis me ikkagi ootame seda kunstilist kujundit, kuidas tegelast avatakse. See on suur töö, aga seda on väga kihvt vaadata ka aastate pärast."

Tootsenile meeldib, kui dokumentalistid leiavad üles inimesed, kes ei ole kogu aeg fookuses. "Eestimaa on ju inimeste poolest nii rikas. Mul on alati tunne, et need kõige ägedamad pärlid on tihti varjatud. Kõige ilusamad tüdrukud ei lähe ju kunagi missivalimistele. Külafilosoofid võivad olla rabavalt head," nentis Tootsen.

"Dokfilm on ikkagi autorifilm. Sa näed selles filmis portreteeritavat, aga sama palju näed sa ka kunstnikku, kes seda vaatab. Kui need kaks asja kokku kõlksuvad, tuleb suurepärane film. Võib-olla peaks praegu tegema just lastest ja loodusest filmi, et viidki fookuse sinna udusele kuldsele heinamaale ja mõtled rohkem igavikulistele väärtustele."

Samas tõdes Tootsen, et kui meid midagi häirib, tuleb sellest rääkida. "Mina olen seda meelt, et igasuguste pättide ja pühakate osakaal on aastatuhandete jooksul olnud sarnane. Meil ei ole see ajastu, et nüüd oleks kuidagi eriti halb või eriti hea, igal ajal on olnud pätte ja pühakuid," muheles dokumentalist.

Oluline on see, mida me ise tahame näha. "Kas tahame näha elu helget poolt ja hämmastav on see, et see valik asub meis endis. See on minu jaoks ehmatavalt õnnelik uudis."