Tänavune 1. september oli Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Urmas Viilmaale eriline – ta läks pärast pooleaastast sabatipuhkust tagasi tööle. "Ma mäletan, et kooliajal mulle meeldis kooli minna ja ma augusti algusest ootasin, millal saaks kooli minna. Tegelikult oli praegu ka selline tunne, et ametisse tagasi tulla," lausus ta "Ringvaates".

Sabatipuhkusele suundus ta sooviga läbipõlemist ennetada. "Ega ma päris läbipõlenud ei olnud, aga ma nägin küll, et sellise tempoga edasi minna ei saa, sest kuskilt hakkab kas siis tervis või midagi [järele andma]," nentis ta.

"Kümme aastat on selles üsna vastutusrikkas ametis oldud ja tõenäoliselt sama palju või rohkemgi seisab ees, kui Jumal tervist ja tarkust annab. Ehk siis on mõistlik. Nii nagu me planeerime oma igapäeva päeva- või nädalarütmi, on mõistlik ka pikemat ajalõiku oma elus pisut planeerida, ja planeerida sinna sisse ka puhkamine."

Sabatipuhkusega soovis Viilma rohkem tähelepanu pöörata nii oma vaimule kui ka tervisele. "Ma olen ikkagi kilosid kaotanud, oma toitumist muutnud, ma olen saanud lugeda, ma olen saanud tegeleda vaimsete asjadega, aga ka füüsilise koormusega. Tegelikult mis väsitab on teinekord rutiin. Sellist mitmekesist rütmimuutust on vaja," leiab ta.

Üks suur osa peapiiskopi sabatipuhkusest oli 635-kilomeetrine palveränd, mille sihtpunkt on Santiago de Compostela linn Hispaanias. Teele asus ta kolm korda, sest kahel korral tuli rännak katkestada. Esimesel korral saatsid teda nõnda tugevad vihmad, et vesi ulatus põlvini. "Siis ma leidsin, et see ei ole päris see ning siis ma katkestasin esimest korda."

Teisel korral said takistuseks paistes ja katkised jalad. "Mu jalad ei pidanud koormusele vastu, läksid paiste ja lõpuks tuli sporditeibi alt, mis oli toestuseks pandud, nahk maha. Nii et ma pidin üleöö naasma ja kümme päeva käisin sidumas," sõnas Viilma.

Peapiiskopi palverännak möödus palvetades. "Ma palvetasin enda pärast, oma pere pärast, Eestimaa pärast, kiriku pärast, Ukraina pärast, kõikide selliste asjade pärast. Ja võtta aega selleks, et palvetada. Mitte lihtsalt, et õhtupalve, hommikupalve või söögipalve, vaid sa eraldi keskendud. See oli suurepärane. Pea saab kõigest muust puhtaks ja see oli selles mõttes enesesse vaatamine," märkis ta.

Palverännakul nägi Viilma loodust, inimesi ning lihtsalt elu, mida suurlinnades ei kohta. "Ja mis mulle meeldis oli see, et kui ma Eestis kuskil rongijaama põrandal nurka maha istun ja oma Coca Colat joon, siis Eestis see ilmselt märkamata ei jää, aga seal ma olin anonüümne, mis võimaldas mul olla üsna nii, nagu ma olen, ilma et ma pidin kellelegi midagi selgitama. Ja keegi ei tahtnud teada ka, kes ma olen ja kust ma tulen."

Kuigi palverännaku pikkus on ametlikult 635 kilomeetrit, käis Viilma kokku 670 kilomeetrit. Palverännaku lõpus valdasid teda segased tunded. "Ei saanud aru, et sa oled kohal. See on nagu ülikooli lõpetamine, et ah-ah, nüüd ongi läbi. Aga kuna ma jäin veel kolmeks päevaks kohale, siis see jõudis pikkamööda kohale. Oli hästi liigutav – istusid katedraali ees ja mõtlesid, et ma tegin ikkagi ära," meenutas ta. "Mõnus tunne oli."