"Linn on ju kogum häid lõhnu ja natuke vähem häid lõhnu, mis on ikka pigem haisud. Huvitav ongi see, et ta ju igal aastaajal muutub ja erinevad linnaosad lõhnavad erinevat moodi," sõnas Vahter "Vikerhommikus".

Kuigi raamat kannab pealkirja "Tallinna lõhnad", ei olegi see siiski ainult Tallinnast kirjutatud. "Kuna ma olen Tallinnast pärit, siis ma võtsin Tallinna pidepunktiks, aga seda saab samamoodi laiendada ka kogu Eestile. See on lihtsalt selline stardipunkt, kust alustada," selgitas ta.

Näiteks kirjutab Vahter sellest, kuidas on Eestisse jõudnud kohv, šokolaad ja banaan. Samuti kirjutab ta lõhnadest, mis kõigile võib-olla niivõrd meeltmööda ei ole, näiteks koolis olevad kehalise kasvatuse garderoob ja söökla.

"Eks ma olen selle peale raamatus välja läinud, et ootuspäraselt ja vähem ootuspäraselt kraapida välja mingisuguseid mälestusi, mis kargaksid lõhnamälestuse näol välja. Koolist on tõesti selline kummaline seos – plastmassist kandikud, liiga kaua kasutusel olnud lapp, klooriga pestavad põrandad, mingisugused toidud, mis ei olnud võib-olla nii populaarsed," loetles ta. "Sellest tekib kokku küll mälestuspilt."

Lõhnade paberile panemine oli Vahteri sõnul huvitav väljakutse. "Minu jaoks on see natuke ilukirjanduslik ajalooraamat. Võimalus rääkida lugusid, mitte lihtsalt Vikipeediat ümber jutustada. Ma olen kasutanud fakte ka ja ma olen sinna sisse pannud lugusid, mis ma olen võtnud erinevatest allikatest. Ühest küljest on seal mälestusi, seal on isiklikke mälupilte, olen kasutanud vanu ajalehti ja kõiki selliseid asju läbisegi. Minu jaoks oli see võimalus midagi teistmoodi teha," selgitas autor.