"Nii lastel kui ka lapsevanematel on keeruline taas koolirütmi sisse elada. See tuleneb sellest, et pinged on teiselaadsed. Sündmuseid on lapse elus taas palju ja laste emotsioonide maandamisega tuleb tegeleda ka lapsevanemal," selgitas sotsiaalkindlustusameti teenusejuht Triin Hermann.

Häälestus on väga oluline ja samuti on väga oluline suunata mõtlema positiivselt. "Esimene on see, kuidas ma millestki mõtlen, teine, kuidas ma iseennast suudan reguleerida ja ära planeerida kõike, mida on vaja. Oluline on iseenda tegevuste aja planeerimise läbimõtestamine. Kui kõike ei jõua, tuleb seda endale ka tunnistada. Üks suur pingeallikas on tunne, et ma pean, siis hakkab kuskilt kärisema," tõdes Hermann.

Lapsevanemal on Hermanni sõnul võimalik valida, kas ärgata hommikul näiteks varem või mõelda eelnevalt kõik oma sammud läbi ja teha midagi ära juba eelnevalt õhtul.

On ka lapsi, kelle viimased järelvastamised koolis toimusid alles augustikuus. "Lapsevanemana tunnen ma hirmu uue kooliaasta ees ja siis tunneb laps sama. Selliste laste puhul peab nende eneseusku eriti toetama. Ei ole hea mõte alustada juba 1. septembril jutuga, et võta ennast kokku ja sa pead nüüd saama paremini hakkama, sellist jama me enam läbi ei tee," tõi Hermann välja, mida võiks vältida.

Pigem tuleks mõelda niipidi, et iga algus on uus võimalus. "On olemas selline tore mudel teab-oskab-kasutab. Kas laps teab, mis ta peab tegema, kas ta oskab seda teha ja kas ta seda ka teeb. Seda mudelit saab kasutada igas olukorras. Kui laps ei tea, saan anda talle infot. Kui ta oskab, saan ma last tunnustada ja laps saab sealt eduelamuse kinnitust. Kui ta seda kasutab, saan tunnustada ja ise lapsevanemana ka seda teha. Kui me kasutame kas enesereguleerimistehnikaid või ajaplaneerimisoskust, saame seda kinnistada ja laps õpib. Täiskasvanu saab samuti mõelda, kas ta teab, oskab ja kasutab," ütles Hermann.

Kui laps ütleb, et ta ei taha kooli minna, siis see lapse tunne tuleb vastu võtta ja mitte tühistada.

"Kui ükskõik kes ütleb, et ma tunnen ennast halvasti, siis kõige hullem, mida talle öelda, on see, et pole hullu, kõik tunnevad nii. Pigem tegutseda niipidi, et ma kuulan, räägi mulle veel sellest tundest. Ehk et võta see tunne vastu, kuula last, loo see kontakt, ja mõnikord polegi see mitte midagi muud, kui teadmatus või teatav ärevus eesootava suhtes. Kui selle saab rahulikult üle rääkida, läheb see tunne läheb üle nagu tunnetega tihti kipub olema. Kui see tunne aga ei lähe üle, siis tasuks ikkagi otsida abi, et aru saada, kuhu lapse hea enesetunne kaob."