Avalikud lahkamised olid 17. sajandil meelelahutuslikud vaatemängud
17. sajandil olid avalikud lahkamised omaette vaatemäng, kuhu koguneti nagu teatrisse – kaasa võeti söök ja jook, et jälgida inimese keha uurimist. Nüüd tuuakse sarnane kogemus taas publiku ette Eesti Tervisemuuseumis, kus õpetlikul eesmärgil lahatakse inimese järgi loodud Markuse-nimelist nukku.
Muuseumiõpetaja Kennet Roosipuu sõnul olid avalikud lahkamised algul mõeldud meditsiinitudengitele, kuid peagi muutusid need laiemale publikule mõeldud sündmusteks. "1600. aastal oli Padovas juba selline avalik lahkamiste tegemise teater. Aga inimesi huvitas see, mis meie keha sees on. See oli vaatemäng. Sa võtsid kaasa süüa ja juua ning läksid nagu kinno, aga inimesed tulid lahangut vaatama, see oli maru põnev," rääkis Roosipuu suvises "Ringvaates".
Inimeste lahkamine ulatub aga kaugemasse aega. Kuigi keskajal oli kiriku reeglite kohaselt inimese lahkamine rangelt keelatud, tehti erand kriminaalidele, keda peeti ühiskonnast väljaheidetuteks ja kelle kehasid seetõttu lubati teaduslikel eesmärkidel uurida. Samal ajal viitavad lahkamised ühiskonna püüdlusele teadusliku maailma mõistmise suunas.
"Kriminaalid seisid ju väljapool ühiskonda, nemad olid väljatõugatud ja nende kehasid võis uurima hakata. Aga teisest küljest näitas lahkamiste tegemine, et me liigume teaduslikku teed mööda ja me uurime, me vaatame, mis meie ümber on, kuidas loodus töötab, kuidas meie töötame," selgitas Roosipuu.
Roosipuu lisas, et anatoomilise süsteemi mõistmine on vahetu kogemuse kaudu inimestele palju selgem, eriti kui võrrelda näiteks loomade lahkamisega "Tänapäeval näitab graafikapilt väga hästi, mis kujuga meie organid on, aga kui sa mõtled ka looma keha peale, kui sa looma sisikonna välja võtaksid, siis seal on päris suur segapundar, ja kuidas see lahkaja seda segapundart lahti harutab ja selgitab sulle, see võib nendele indiviididele päris erinev olla, et kes sealt mida leiab ja mis seoseid loob."
Tervisemuuseumis toimuvate etenduste eesmärk ei ole kedagi šokeerida, vaid äratada huvi inimese keha toimimise vastu. "Eks me teeme seda inimsõbralikult, kedagi šokeerida ei ole meie eesmärk, pigem tekitada huvi," kinnitas tervisemuuseumi teadustoimetaja Kent Joosep.
"Ma ise mõtlen niimoodi, et kui me õpime koolis, on see alati kuidagi peatükkideks jaotatud, täna õpime tugi- ja liikumiselundkonda, järgmine nädal õpime südant ja veresooni, võib-olla kevadel õpitakse suguelundkond juurde. Aga see töötab alati koos, elundid teevad koostööd, nad on üks tiim ühe eesmärgi nimel väljas. See on selline süsteem. Da Vinci olla öelnud, et täiuslik masin. Ehk hoiame seda süsteemi ja loodetavasti teenib ta meid kauem," lausus Joosep.
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: "Ringvaade suvel"







