"Meie oleme turismiturul tegutsenud juba terve inimpõlve. Alustasime paari kanuuga 1990. aastate lõpus," ütles Kadrina kandis asuva Õnnela külalistemaja peremees Ahto Neidek. "Meil on perekeskne ettevõtlus."

"Mina olen küll rikas: mul on viis last ja seitse lapselast," muheles peremees.

Reklaami nad endale kunagi teinud ei ole. "Ma ise imestan ka vahel, et kas seda kodulehte üldse on vaja, sest info meie kohta levib suust suhu. Üsna tihti juhtub, et peolauast tõuseb mõni tore härra või proua, tuleb meie juurde kööki ja ütleb, et küll on tore pidu. Mul endal tuleb ka üks ümmargune number, kas teil see kuupäev on veel vaba?"

Neideki sõnul pakuvad nemad elukaareülest teenust. "Meil on mitu sugupuud, kes meie juures kõik oma katsikud, juubelid ja muud sündmused on tähistanud."

Raske aeg on aga jõudnud kõigi meie rahakotti. "Tendents on olnud selline, et pidulaua taga istub 50 inimest, aga kõiki roogi ei tellita enam kõigile. Tellitakse lihavaagnaid, mida omavahel jagatakse," tõdes Neidek.

"Maaturismiettevõtja ei ole ju mingi vereimeja. Maaturismiettevõtjad on kõik omanäolised. Iga teenusepakkuja on ikkagi oma peremehe nägu," lisas ta.

Mis puutub sellesse, et mitmel pool sulgevad külalistemajad ja puhkemajad oma uksi, siis sellel võivad olla erinevad põhjused. "Inimesed saavad vanemaks. Kui ei ole ka järeltulijaid, kes jätkaks."

Nende jaoks, kes seda tööd teevad, on see ikkagi elulaad. "Külakohas eksisteeriv turismitalu on tihti ka küla kese, mis ongi jäänud ainukesena sinna. Omniva postipunkt on ammu lahkunud, külakoolimaja on uksed sulgenud, raamatukogu ei ole enam ammu," tõi Neidek välja. "Sellisel puhkekülal on tunduvalt laiem sotsiaalne tähendus."

Neideki sõnul tuleks maksukoormust ettevõtjatele ikkagi diferentseerida. "Kuldse ringi piirkonnas Tallinnas on pilt hoopis teine kui enamikus Eesti kohtades, kus on hääbumise tunne, ja just selle hääbumise meeleoluga on raske võidelda."