Teatrimees Märt Meos külastas hiljuti koos lavastaja Merle Karusooga Ukrainat, et valmistada ette augustis Vabaduse festivalil lavale jõudvat dokumentaallavastust sõjaveteranidest. Kümnepäevase reisi jooksul koguti veteranide isiklikke mälestusi, mille kaudu avanevad valusad ja tähenduslikud lood vabadusest, identiteedist ja sõja mõjust inimestele.

Festivalil astuvad lavale astuvad veteranid ise. "Need inimesed, kellega me töötame, lõpuks ise esitlevad ja räägivad enda lugusid," selgitas Meos. Vestlused veteranidega algasid lapsepõlvest ja jõudsid tänapäevani välja, käsitledes muu hulgas sõda, revolutsiooni, haavatasaamist ja ka religiooni. "Meil on viis inimest, kolm meest ja kaks naist, kellest kolm on olnud väga raskelt haavatud. Üks neist oli ka haavatuna venelaste käes vangis," märkis Meos.

Lavastuse keskseks teemaks on aga vabadus ja võitlus selle nimel. Meose sõnul teavad need inimesed väga täpselt, mida tähendab vabadus, sest nad on selle nimel palju ohverdanud. "Ma iga kord veendun selles, et seda rahvast ei ole võimalik enam millegi alla painutada," ütles ta.

Eriti mõjusaks pidas Meos osa võtmist kangelaste viimsele teele ärasaatmise kolonnist Rivne linnas, kus kogu linnaliiklus peatub ja inimesed seisavad tee ääres, tihti põlvili. "See toimub kaks-kolm korda ööpäevas, ka öösiti tulevad inimesed välja, et hüvasti jätta," kirjeldas ta.

Lavastus keskendub ka veteranide eneseidentiteedile ning suhetele oma perekonnaga. Meose sõnul on ukrainlastel keerulisem uurida oma sugupuud kui eestlastel, ent huvi selle vastu kasvas intervjuude käigus märgatavalt. "Me suutsime sellise huvi neist tekitada, et nad tegelevad sellega nüüd väga aktiivselt," lausus Meos.

Veteranide jutud paljastasid ka keerulisi olukordi, kus peres või sugulaste seas on inimesi mõlemalt poolelt rindel. Üks veteran rääkis, kuidas ta ei saa ühendust oma vennaga, kes elab Kaliningradis. "Vend on ukrainameelne, aga ta naine on putinist ja ei anna telefoni edasi."

Projekt "Kes ma olen?" jõuab lavale Narvas. Märt Meose sõnul pole teatri mõju ehk alati suur, kuid igal panusel on tähendus. "Kui teater kuskil veel suudab muuta, siis võib-olla see koht on Narva," ütles ta.

Ka linnaelanikud suhtuvad Ukraina veteranidesse toetavalt. Meos meenutas, kuidas majutuskoha omanik rõõmustas, et saab viimaks kaasmaalastega rääkida ning tõi nähtavale peidetud Ukraina lipu.

Meos usub, et teater peab hoidma Ukraina sõja teemat nähtaval. "Palju räägitakse sõjaväsimusest, aga meil on aastas 150 esietendust – kui neist kolm käsitlevad Ukraina sõda, siis see ei ole liig. Me peame sellest rääkima."

Ukrainas on teater praegu eriti hinnatud. "Piletid ostetakse kohe ära. Inimestel on seda vaja, seal ei räägita ainult meelelahutusest, vaid ka ajaloost, rahvusest ja patriotismist," rääkis Meos.