Krulli kvartali sepikojas on avatud näitus "Vapruse nägu. Azovstali alistumatud kaitsjad", mis räägib meestest ja naistest, kes 2022. aasta kevadel olid Mariupoli viimaste kaitsjate seas Euroopa suurimas terasetehases Azovstalis.

Üks kaitsjatest oli Vladyslav Lytvynenko, kes oma otsust perekonna eest varjates juba 2019. aastal vabatahtlikuna kodumaad kaitsma läks.

"Nad valmistusid selleks sõjaks. Nad teadis, et midagi hakkab juhtuma. 23. veebruaril saatis ta koju pakid oma asjadega. Paraku oli juba sõjaseisukord ja need läksid kaduma, me ei saanudki neid kätte," ütles Vladislavi ema Vira Lytvynenko.

"Ta oli eriluuregrupi sidemees ja oma ülesannete kohaselt oleks ta pidanud olema Azovstali punkris, oma komandöride kõrval, kuid sidet ei olnud. Starlinkid polnud veel saabunud ja seetõttu olid nad kõik tänavalahingutes. Ta sai surmavalt haavata."

Näitusel meenutavad Vladyslavi tema saapad, jalanõud, mida kandes noor mees elu jättis. Ta suri 23. märtsil 2022. aastal, vaid kaks päeva enne 28. sünnipäeva.

Suur kaotusevalu andis emale tõuke otsida üles ka teiste hukkunute perekonnad. "Mul tuli mõte, et võiks kuidagi näidata maailmale ja ukrainlastele, et selles sõjas surevad nii noored, väga haritud, ilusad inimesed. Kõik sai alguse näitusest meie pealinna Sofia väljakul, kus olid fotod välja pandud. Kogusin teavet 154 võitleja kohta. Need olid Mariupoli kaitsjad Azovi brigaadist. Siis saime tuttavaks Ukraina ajaloomuuseumi teaduri Antoniga ja otsustasime üheskoos teha sellest näituse. Püüame niimoodi näidata tõde sõjast ja et hukkub tõepoolest rahva paremik."

"Ma kogusin sõdurpoiste asju. Kahjuks on neid väga vähe. Seetõttu on need asjad meile väga kallid."

Viral on väga hea meel, et näitust taheti näidata ka Eestis. "See, kuidas näitus on siin üles pandud, annab õigesti edasi toda õhustikku, meenutab väga Azovstali tsehhi ja punkrit. Nendel fotodel on meie kangelaste näod. See on meie jaoks väga valus ja väga tähtis," tõdes Vira.

"Putin ei alustanud sõda selleks, et seda teatud tingimustel lõpetada. Ta tahab hävitada Ukraina kui riigi. Mistahes relvarahu on lõks, mille rahvusvaheline üldsus Ukrainale seab. Ja Putin ise seab seda lõksu üles, sest igasugune sõja edasilükkamine on ajaliselt edasi lükatud hirmsam sõda. Ta ei jäta meid rahule. Vaherahu on vaja vaid selleks, et kogu maailm saaks keskenduda meie võidule. Venemaa Föderatsioon peab lõpetama oma olemasolu suure tuumariigina, et ta ei dikteeriks oma agressiivseid, türanlikke tingimusi kogu demokraatlikule maailmale. Ukraina on demokraatlik riik, mis kaitseb end oma parimate poegade ja tütarde elu hinnaga."

Perekonnal õnnestus poja surnukeha DNA abil tuvastada. "Ootame Kiievis riikliku sõjaväekalmistu loomist, et saaksime matta teda väärikalt oma relvavendade kõrvale sõjaväeliste auavalduste saatel."