"Mul ei olnud seda ust kuskile panna ja oli suurepärane, et loodusmuuseum hakkas selliseid asju koguma, mis inimesed loodusega kunagi kokku on sidunud. Ja tõesti, see uks äratab minus lapsepõlvemälestusi," selgitas "Ringvaates" kirjanik Valdur Mikita, kes annetas Eesti Loodusmuuseumi uuele tuumnäitusele oma lapsepõlvekodu ukse.

"Meil on plaanis uue muuseumi avamine. Lennusadama kõrvale on juba praegu kerkimas Põhjamaade kaasaegseim loodusmuuseum, kuhu on tulemas tuumnäitus, mis räägib inimese ja looduse suhtest, sellest, kuidas inimene on looduse osa," ütles näituse projektijuht Ulla Villem.

Kuna eeldatavalt on kõikidel inimestel mingisugunegi suhe loodusega, kogub muuseum üle eesti inimeselt esemeid, mis nende loost loodusega jutustavad.

Ukse annetamisel on Mikita arvates mitu põhjust. "Uks on sümbol, mis asub kahe maailma vahel. Kodu ja kõik, mis jääb sellest väljapoole. Uks on eriline, sest ta on tehtud minu vanaisa poolt 1950. aastate keskel ja sellel uksel puudub lukk. See tähendab seda, et alati oli keegi kodus. Kui kõik kodust ära läksid, pandi ukse ette luud, ja see ilus komme on Lõuna-Eestis siiamaani säilinud."

Mikita sõnul on asjad, mida elu jooksul enda ümber kogume, toredad küll, aga kõige tähtsam on mälu, tühjus, vaikus, ruum.

"Asja sümboolne väärtus on oluliselt suurem, kui see, mis ta tegelikult on. Mõnes mõttes ma oleksin tahtnud loodusmuuseumile annetada mitte ainult ukse, vaid ka trepi, kus ma lapsena istusin ja koduõue ning tükikese kodumetsa ka. Selle taga on see sümboolne väärtus, et eesti inimese kodutunne ei pärine mitte majast, vaid maastikust selle ümber," tõi Mikita välja.

Näituse formaat on Villemi sõnul väga vaba ning inimesed võivad muuseumile annetada väga erinevaid asju. "Esialgu me kogume neist esemetest ainult fotosid. Tuumnäituse sisse loodusmuuseumis saab tulema selline kiht, mis räägib inimese suhtest loodusega ja seal saavad olema inimeste erinevad lood, mis on esitatud erinevate objektide kaudu. Näituse tegemine on mingis mõttes nagu maagilise maailma loomine," nentis Villem.

Loodusmuuseumile on juba esitatud näiteks viis vasaku jala kummikut ja kleit, mis on väga palju eesti loodust näinud.

"Vanasti räägiti kõik olulised jutud ukse peal, üks seisis seespool ja teine väljaspool ja üle ukseläve käis kommunikatsioon. Võib ju öelda, et uks on vana aja telefon," muheles Mikita.

Lugudega asjade esitamise kohta saab lugeda loodusmuuseumi veebilehelt.