Eestikeelsesse kooli minemine nõudis Krukilt esialgu suurt pingutust, sest ta teadis eesti keeles üksikuid sõnu. "Minu sõnavara oli nii piiratud, et seda on raske ette kujutada. Hakkasin tasapisi keelt õppima, sõnu üles kirjutama ja pähe õppima. Niimoodi see läkski," rääkis ta "Vikerhommikus".

Nüüd loeb ta klassikaaslastega Jaan Krossi "Keisri hullu" ja Mats Traadi romaani "Tants aurukatla ümber". Möödunud kolmapäeval võitis ta vabariikliku olümpiaadi, kus võistlesid koolinoored, kelle jaoks ei ole eesti keel emakeel.

"Sel aastal oli olümpiaad kuulamise peale. Tuli kuulata helifaile ja küsimustele vastata või lünki täita. Olid ka murdekeeled. Ma polnud neist varem kuulnud ja pidin kiiresti orienteeruma ja välja mõtlema," rääkis ta, millised ülesanded olümpiaadil olid.

Kruki jaoks on eesti keeles kõige keerulisem osastava käände mitmus. "See on nii ettearvamatu asi! Seda on nii raske moodustada! Kui sa seda ei tea, siis on praktiliselt võimatu. Ikka on mingid reeglid ja põhimõtted, kuidas seda moodustada, aga suures osas on see ettearvamatu. Seal on palju erandeid," tõdes ta.

Kahe aastaga on Kruk jõudnud ka mööda Eestit ringi sõita. Külastatud linnadest on talle enim meeldinud Rakvere ja Tallinn. "Rakveres on väga uhke linnus ning Tallinn on muidugi pealinn, siin on kõik väga uhke ja palju toredaid kohti, kus ringi käia, näiteks vanalinn, kus on ka kirik, mis mulle väga meeldib," sõnas ta.

Ka tulevikus tahab Kruk ennast Eestiga siduda ning arstiks saada. Enne kui sõda lõppenud ei ole, ei plaani ta kodumaale tagasi minna.