Pulk rääkis "Terevisioonile" antud intervjuus, et kuigi headus on sõna, mis Leelo Tunglaga kaasas käib, on temas olemas ka kõik teised küljed, mida teised inimesed võib-olla nii tihti ei näe. Selle nii-öelda tumedama poole proovis režissöör ka filmi püüda.

"Loomulikult nendes piirides, et see Leelole endale ka mugav oleks," rõhutas ta. "Leelo on ikkagi nii terav tüüp, et kui me oleks temast teinud sellise filmi, kus on ainult, et Leelo on nii hea, selline roosamanna, siis ta ei oleks seda ise ära kannatanud. Sellise karakteriga peab käima kaasas tema teravus ja need väga erinevad värvid, mis inimeses on," usub Pulk.

Pulk rääkis, et ta soovis värske filmiga Tungla tavapärasest lastekirjanduse maskoti rollist välja tuua ning heita pilgu sellele, kui paljusid eestimaalasi ta ühendab. "Leelo ühiskondlik tähtsus ja tähendus on see, mis mulle ootamatult oluliseks muutus. Kui ma filmi tegema hakkasin, siis täiesti isiklikel põhjustel. Ma tahtsin teada, kuidas see rõõmustamine käib. Ta on optimistlik inimene, mina ei ole," selgitas ta.

Režissöör tõdes, et "Leelo: Ükskord me naerame niikuinii" on film, mida tehes on ta kõige rohkem selle tulevastele vaatajatele mõelnud. "Et see film kannaks ka seda, mida Leelo ise kannab," lausus ta. "Meil ei ole eestlastena viimasel ajal hirmus palju asju, mille taha me ühiselt koondume, on jube palju vastandumist. Leelo on üks neist olulistest sümbolitest, mille taga seisab enam-vähem kogu Eesti rahvas. Mul oleks väga hea meel, kui inimesed sealt kinosaalist saaksid ära minna mitte ainult hea, vaid ka sellise ühise tundega, sest see, mida Leelo ajab, on Eesti asi. Ja see on täna täpselt sama tähtis kui 90-ndatel," usub Pulk.