Muuseumigiid: Tartu õõvapaikades on mõrvatud sadu inimesi eriti julmal moel
Tartu linnamuuseumi giid Ants Siim tegi "Ringvaates" tuuri Tartu õõvapaikades, kus kunagi voolas veri ja mõrvati sadu inimesi. Siimu sõnul leidsid just seal verdtarretavate roimade läbi oma lõpu kirjakeele arendaja Adrian Virginius, kirjanik Jüri Parijõgi, hiljem pühakuks kuulutatud piiskop Platon ja paljud teised kultuuritegelased.
Emajõe ääres, kus praegu on noorukese Lydia Koidula ja papa Jannseni skulptuurid, asus 1908. aastal Eesti esimene kino "Illusioon". 200 aastat varem voolas seal aga veri.
"Raekoja platsi ääres asus Rootsi ajal rajatud raveliin, mis on kolmnurkne terava otsaga kuhjatud pinnas, kindlusrajatis ja selle raveliini peal olla olnud hukkamispaik. Kirjakeele arendaja, usumees ja Uue Testamendi tõlkija Adrian Virginius hukati seal Põhjasõja ajal 1706. aastal, tal löödi pea maha," ütles Siim, lisades, et meest süüdistati Rootsi heaks spioneerimises.
Siimu sõnul sai mees aga isegi auväärse surma osaliseks, sest surm poomise läbi oli häbiväärsem. "Sama koha peal poodi ka mõned raehärrad üles," täpsustas Siim.
Tartu ajaloo kõige suurem inimohvritega õnnetus on seotud ühe jõeületuskohaga Emajõel, mis juhtus 1918. aastal. Kohas, mida tänased tartlased mäletavad kõige paremini Atlantise klubina. Parv koormati inimestega niivõrd üle, et see kaotas tasakaalu ja vajus vee alla. "Hukkus 16 inimest, peamiselt need, kes katsusid ujuda kaldale, kuid said külmas vees krambid," meenutas Siim ajalooürikutest loetut.
Emajõega on seotud ka ülikoolilinna ohvriterohkeim autoõnnetus. "Üks lõbus seltskond sõitis umbes selle koha peal, kus tänapäeval on linnaujula, aga tol ajal oli jäälõikamiskoht, sest õllevabrik vajas jääd, mida talvel siis jääkeldritesse koguti. Tol korral oli see jäälõikamiskoht lubatud väga jaburalt keset jõge teha. Pimedas nõrkade tuledega auto sõitis otse jääauku, autos oli üheksa inimest, kes kõik hukkusid."

Tartu linnamuuseum korraldab Tartus õõvapaikadesse tuure, kus tuleb juttu ka sarimõrvar Juri Ustimenkost, KGB majaga seotud linnalegendidest ja jubedatest lugudest. Ka mõnedest mõrvalugudest ja satanistide tegevusest 1990. aastatel ehk sellest, kuidas surnuaedadega nõukogude ajal ümber käidi ja jõekalda kindlustamiseks ajaloolisi hauaplaate kasutati.
Punaarmee okupeeris 1919. aastal Tartut, aga Eesti armee tungis põhja poolt hoogsalt peale. "14. jaanuaril hakkasid lahingud Tähtvere väljadel pihta. Punased olid nii hirmul ja oli vaja otsustada, mida vangidega teha. Lähedal olevasse politseimajja kõik vangid ära ei mahtunud ja osad vangid paigutati ka krediidikassa keldrisse. Ilma kohtuotsuseta tapeti eriti julmalt seal 19 inimest, sealhulgas ka hiljem pühakuks kuulutatud piiskop Platon. " selgitas Siim.
Tahvel maja seinal, kus tänapäeval on Tartu linnaraamatukogu, mälestab neid kurikuulsaid krediidikassa mõrvasid.

Teise maailmasõja ajal mõrvati Jaani tänav 8, kus asus Tartu vangimaja samuti ilma kohtuotsuseta julmalt 193 inimest. "Sellest on õõvastavaid lugusid, kuidas mõrvarid jõid ennast enne korralikult täis ja mitmed lasud lasti ohvritele otse näkku. Kõige tuntum neist mõrvatutest oli kirjanik Jüri Parijõgi," ütles Siim. "Neid massimõrva jälgi üritati siis ka kiirkorras peita, surnukehi põletades ja kaevu visates."
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Ringvaade", intervjueeris Heleri All