Sepp Lauri Laiapea: sepatööd on vaja kasvõi toreduse pärast
Kuue kuuga lagunenud veski sepikojaks ümber ehitanud sepp Lauri Laiapea rääkis "Maahommikus", et sepaametis õpib aastatega, kuidas saavutada hea tulemus mitte liiga suure vaevaga. Laiapea sõnul sepatöö niipea ära ei kao, sest seda on vaja kasvõi toreduse pärast.
"Sepaks sain täiesti juhuslikult. Kohtasin sõpra, kellel rippus kaelas mingi sepistatud asi ja ta ütles, et ise tegi selle. See oli mu jaoks täiesti kosmos. Sõber töötas ühes sepikojas ja lubas mulle seal ekskursiooni teha," meenutas Lauri Laiapea oma sepatee algust.
Laiapea oli õppinud elektrikuks ning kui sepikoja boss sellest kuulis, ütles ta talle otse, et homme paned mulle siia juhtmed ära ja siis hakkad siin tööle.
"Heaks sepaks saab siis, kui sa proovid, ja kui see hästi välja tuleb, siis saadki heaks sepaks. Seda õpib aastatega, kui saad lõpuks aru, mida pead tegema, et oleks hea tulemus mitte liiga suure vaevaga. Sepa teadmisi antakse edasi põlvest põlve," selgitas Laiapea.
Laiapea sõnul otsisid nad sõbraga kohta, kuhu sepikoda teha. "Sel ajal olid sepikojad põhiliselt töökodade nurkades, kus parandati traktoreid. Sõitsime Raplas ringi ja lõpuks märkasime veskit, mis oli varemetes, katus lasi läbi, seinte sees olid augud, aga see tundus nii atraktiivne."
Mehed ehitasid lagunenud veski ümber sepikojaks kuue kuuga.
Sepatöö oskused annavad Laiapea sõnul eeldusi ka muule metallitööle ja üldse loomingulisele tööle. "Ma arvan, et sepa töö ei kao sada aastat kindlasti mitte, sest seda on vaja. Kasvõi toreduse pärast," muheles Laiapea.
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Maahommik", intervjueeris Maili Metssalu