"Alguses ma olin kohkunud, tõesti paanika tekkis, arvestades, et minu eriala on selline, kus ma olen tagaplaanil ja pigem nähtamatu. See tundus väga uskumatu, et võiksin sellise tänu saada, aga nüüd ma püüan ennast harjutada mõttega, et ju ma olen seda ikka väärt," kommenteeris anestesioloog Katrin Elmet emotsioone, mis teda valdasid aasta arstiks saades.

"Minu töö on luua kirurgile head tingimused oma tähtsa töö tegemiseks," lisas Elmet.

Oma tööd tehes on Elmetil mõnikord raske harjuda sellega, et patsiendil ei lasta surra, vaid lükatakse seda edasi. "Teeme pingutusi, et osta veel üks päev ja siis teine päev, tulemust ei ole, see on hoopis raskem arstile taluda, kui sa näed, et inimene ei pääse sellest olukorrast, aga sul on raske lõpetada," lisas Elmet.

Eestis võeti 22 aastat tagasi vastu võlaõigusseadus, mis sätestas Eestis esimest korda patsiendi autonoomia, kus on kirjas, et arstid peavad, kui vähegi võimalik, arvesse võtma patsiendi varem avaldatud tahet ehk kui inimene on avaldanud soovi, et teda ei elustataks, siis tuleb seda arvesse võtta.

"Aga inimesed ei tule selle peale ja meil pole ka sellist süsteemi, kuhu minna ja teha nii-öelda testament. Nüüd me püüame luua täiendavat patsiendi elulõpu tahteavalduse väljendamise võimalust, mis peaks olema inimese digiloos tehtav ja siis kõigile tervishoiuteenuse osutajatele kättesaadav," selgitas Elmet.

Aasta arsti sõnul on meditsiinis inimese elu päästmine olnud kogu aeg kõige suurem eesmärk ning kohustus piirata ravi, alati mitte ravida, tekkis ikkagi seoses tehnoloogia arenguga. "Meil on võimekus inimest elus hoida lõpmata kaua, aga me lihtsalt ei tohi seda teha, sest elushoidmise mõte on see, et ükskord tuleb inimene sellest välja ja elab edasi temale vastuvõetava kvaliteediga elu."

Elmeti sõnul on ta sel teemal rääkides tundnud ennast päris kaua autsaiderina.

"Meieni peab hakkama jõudma taas äratundmine, et me oleme surelikud. Kõik oleneb sellest, mis seisus patsient on, sest tema on selle kõige keskel. Kui patsient piinleb, sest kogu ravi ja elushoidmine on tõsine koormus ja piin inimesele, siis on patsiendi lähedase kohustus saada sellest tundest ja tõrkest jagu. Kui me räägime Eestis eutanaasiast ja assisteeritud enesetapust, siis enne seda peame saama ikkagi selgeks selle, kuidas mitte takistada suremist, kui inimese elushoidmisel pole enam mõtet," selgitas Elmet.