Möödunud nädalavahetuse toimusid Tartus veteranide sisekergejõustiku võistlused, kus osalesid ka 84-aastane Juhan Tennasilm ja 81-aastane Priit Paalo. Tennasilm sai ka startida, kuid Paalo pidi vigastuse tõttu seekord kohtuniku rolli haarama.

Tennasilm on veteranide kergejõustiku maailmameistrivõistlustelt koju toonud seitse kuldmedalit. Möödunud nädalavahetusel astus ta Tartus 60 meetri jooksu starti. Tulemuseks oli 10,84, kuid tavaliselt jookseb mees selle distantsi ära vähem kui kümne sekundiga. "Normaalselt läks, aga kuna meil treeneriga oli kokkulepe, et ei ole mõtet eriti pingutada, sest kuu aja pärast ma vahetan võistlusklassi, saan 85-aastaseks, nii et tahtsime hoida jõudu järgmiseks etapiks," selgitas Tennasilm, kes finantsilise olukorra tõttu peab vahele jätma eesootavad maailmameistrivõistlused Ameerikas.

Maailmameistrivõistlustel osalemine läheks maksma 3500 kuni 4000 eurot. Rahvusvahelisel võistlustel võtavadki mehed osa oma raha eest, kuigi nad esindavad Eestit. "Kõik on vabatahtlik. Kui tahad, siis lähed ja maksad ise kõik kinni," selgitas Paalo. Mehed lisasid, et toetust ei saa ka medalite eest.

Tennasilm, kes teeb ka teivas-, kõrgus-, kaugus- ja kolmikhüpet, tõdes, et konkurents jääb aina hõredemaks ja sellepärast on ta võtnud eesmärgiks saada mitte maailmameistriks, saavutus, mis veteransportlase hinnangul mõne kuuga ununeb, vaid püüda maailmarekordeid, mis võivad püsima ja inimeste mällu jääda aastateks.

Paalo võistleb peamiselt heitealadel ja seal konkurentsi jagub. Võistlustulle astutakse 20 kuni 30 sportlasega. Sama kehtib Paalo sõnul ka jooksu kohta, aga hüppealadel jääbki üle 70-aastaste hulgas konkurents väikseks, sest hüppamine on kõrges vanuses ala äkilise loomu tõttu kõige ohtlikum.

Tennasilm hoiab oma liigeseid värskena igahommikuse jooksuga. "Olenevalt ilmast ja Põltsamaal on mul võimalused suhteliselt kitsad, sest meil ei ole sellist kohta, kus talvel joosta. Ma jooksen tänaval lume sees. Iga nädal korra käin Tartu Ülikooli spordihallis, kus võin joosta ükskõik kui kaua. Põhiline on see, et iga päev tuleb liikuda. Kui jätad kaks või kolm päeva vahele, siis see annab kohe tunda," tõdes Tennasilm ning lisas, et abiks on ka tantsimine, mida abikaasaga iga nädal harrastatakse.

Kunagine kümnevõistleja Paalo on üks väheseid, kes on tulnud Nõukogude Liidu koondise tasemelt eluga välja. "Üritan nüüd vanas eas ka veel sporti teha. Kui nüüd mõelda selle peale, kuidas meie omal ajal trenni tegime ja millised olid meie vigastused ja koormused, siis absoluutselt kõik vanad vigastused tulevad välja, hakkavad vaevama. See on ka üks põhjus, miks väga paljud veteranid, kes võiksid ka täna sporti teha ja on piisavalt heas füüsilises vormis, ei võistle," selgitas Paalo.

Tennasilm lisas, et tema vanuses on väga raske ka endale treenerit leida. "Keegi ei taha. Kui ta saab teada, et sa oled 83, 84 või 85, siis ei ole aega, tööpõld on lai, tegemist on palju, perekond tahab hooldamist ja nii edasi," tõdes veteransportlane, kes leidis üle poole aasta kestnud otsimise järel oma treeneri tänu kellele sai temast alles hiljuti kõrges eas teivashüppaja. Tennasilm usub, et kui treenereid oleks rohkem, siis oleks rohkem ka veteransportlasi.

Paalo lisas, et kõige tähtsam on liikumine. "See, et meie oleme hullud, kes käivad võistlustel, ei tähenda, et organismi tervena hoidmiseks piisab ka lihtsalt pidevalt liikumisest või rahvaspordiga tegelemisest. Aga meie käime võistlustele sellepärast, et sealt saab emotsiooni, mida kuskilt mujalt ei saa. Kõige parem emotsioon on siis, kui läheb hästi, kõik tuleb välja ja võidad, aga tegelikult on negatiivne emotsioon ka emotsioon," selgitas Paalo.