Pärnumaa naine päästis hinge heitva kure ja õpetas ta lendama
Paar aastat tagasi jõudis Pärnumaal elava Anu Paluoja hoole alla kehvas seisus kurg Kust, kes ei võtnud isegi jalgu alla. Paluoja hoole all õppis kurepoiss kõndima ja lendama ning kui aeg oli küps, oli ta valmis loodusesse naasma.
Metsa sattunud hülgepoeg, kassi küüsist pääsetud nahkhiiretitt, golfiväljakul ekselnud pime metskits, kosutamist vajanud händkakk ja pereta jäänud paarikuune pesukaru on vaid vähesed näited karvastest ja sulelistest, kelle Anu Paluoja on surmasuust päästnud.
Kilksamal elava Paluoja hoiukodust on aastate jooksul saanud ajutist peavarju ja ravi sajad loomad, kuid kõige rohkem läks talle südamesse kurg Kusti. Kahe aasta eest suve hakul sai Paluoja väljakutse, et üks noor kurg on hinge heitmas. Kusti oli oimetu. Ta ei suutnud liikuda ega süüa.
"Oligi täitsa mineku peal. Ta ei suutnud jalgu alla võtta ja mõtlesin, et siin pikka pidu ei ole. Kurgedel on hästi tavaline see, et nad viskavad nõrgad pesast välja saatuse hooleks," meenutas Paluoja "Ringvaates".
Selleks, et kurg kosuks, pidi naine talle toitu noka vahele toppima ja vaatama, et Kusti selle ikka alla neelaks. "Ta oli omadega nii läbi, et ega tal valikut ei olnud," märkis päästja. Samuti pidi ta Kusti kõndima ja lendama õpetama. "Hoidsin teda püsti ja läksime samm-sammult vaikselt edasi. Põhimõtteliselt sama nagu laste puhul – alguses toetad, aga mingil hetkel lased lahti ja kõnnib," kirjeldas ta.
Kuna Kustil oli hoiukodus elu mugavaks tehtud, kartis Paluoja, et lind ei lendagi ära, kuid ühel hetkel teda enam ei olnud. Naine tõdes, et Kusti lahkumine oli siiski hoop. "Suvi otsa mässad temaga, näed vaeva, käid, hoolitsed, müttad ja möllad ning siis ühel hetkel teda lihtsalt ei ole. Väga tühi oli," nentis ta.
Pisarad poetatud, võttis ta uue hoolealused ja mõtles, et mis läinud, see läinud. Suur oli tema üllatus, kui Kusti kevadel tagasi oli. "No need pisarad voolasid. See õnnetunne, et temaga on kõik hästi ja ta leidis tee tagasi. Järelikult oli see tema kodu," rõõmustas ta ja lisas, et Kusti ei tulnud tulnud üksinda, vaid ta võttis pruudi ka kaasa. "Pesakoht on neil üle põllu valitud. Ta on kogu aeg lähedal ja see on hea teadmine."
Koju jõudes läks Kusti ka oma päästja juurde. "Tal oli kombeks jalgade juurde maha visata ja mõtlesin küll, et äkki tal on meelest läinud, aga tegelikult olid need rituaalid kõik samad," meenutas Paluoja.
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: "Ringvaade"