"Pensioneerumine aitab mõningate otsuste langetamisele kaasa, kui näiteks mõtled, kas minna ära või mitte minna, ja kui sul on pensioniiga, siis on see kergem," ütles pensioneerunud suursaadik, Kuldmikrofoni laureaat, ajakirjanik ja tõlkija Harri Tiido Vikeraadio saates "Päevatee". "Askeldamist on rohkem kui tööl käies, aega on vähem, aga huvitav on see, et sissetulek on kordades väiksem."

Tiido tõi välja, et palga peale tema otseselt kunagi läinud ei ole ja kuidagi on kujunenud nii, et teda on igale poole kutsutud.

Praegu teeb ta Vikerraadios viiendat aastat saadet "Harri Tiido taustajutud" ja Raadio 4-s juba rohkem kui 17 aastat Karmo Tüüriga koos kord nädalas välispoliitika vestlussaadet.

Noorena oli diktsiooniga suuri probleeme

Noorena oli Tiidol diktsiooniga suuri probleeme, sest ta rääkis enda sõnul liiga kiiresti. "1980. aastal tulin välisuudiste toimetajaks. Tol ajal saime käia ka häälekoolis. Tekste loen siiani endale kodus ette, et oma hääleaparaati korras hoida."

Tiido õppis tollases Tartu Riiklikus Ülikoolis inglise filoloogiat ning seda läks ta õppima klassiveennaga sõlmitud kihlveo pärast. Kuna tema inglise keele õpetaja keskkoolis ütles neile, et nende klassis on kõik nii lollid ja pole võimelised inglise keelt ära õppima, siis Tiido läks katsetele jonni pärast.

Samuti saab ta aru poola keelest ja ka räägib seda natuke, sest töötas neli aastat Poolas suursaadikuna. "Jälgisin Poola meediat, ja selleks oli tarvis ikkagi keelest midagi ka aru saada," lisas ta. "Õppisin jõudumööda poola keelt."

Raamatutel on Tiido elus ülioluline roll. Ta on ka töötanud raamatukogus ning põhjuseks asjaolu, et siis pääseb raamatutele ligi. "Ma arvasin, et raamatukogutöötajatel on parem ligipääs teatud raamatutele, mida võib olla muidu ei saa kätte," tõi Tiido välja, et hiljem sai ta pearaamatukoguhoidjana ligi ka erifondide raamatutele.

"Ajakirjanikutöö kuidagi ka nagu juhtus. Ma ise olen ütelnud, et tuleb olla õigel ajal õiges kohas ja piisavalt purjus. See oli ühe ülikoolikaaslase pulmas, kui kadunud Jüri Meriste kõikus minu juurde ja ütles, et Tõnu Kõrda tahab omale välisuudiste toimetajat," meenutas Tiido.

Valetada ei tohi, aga ütlemata jätta võib

Diplomaatias on Tiido sõnul nii nagu tavaeluski, et sa ei pea kõike välja ütlema, aga valetamine tähendab seda, et kui sa hiljem vahele jääd, siis on su maine läinud.

Tiido meenutas NATO-ga liitumise aegu, mil osad poliitikud arvasid, et Eesti peaks puhuma suurt mulli ja teatama NATO-le, et me oleme kõik vajaliku ära teinud. "Kõik vajalikud numbrid võtad laest ja kirjutad nii nagu vaja. Mina olin vastu ja ütlesin, et teeme nii nagu meil on tehtud ja kõik mis me kirja paneme, on tehtud viidetega ja tõestatav."

Mitmed riigid Tiido sõnul bluffisid. "Kuidas bluffida kaitsekuludega? Spordikulud paned kaitsekulude alla ning eriti head ideed olid need, et paneme hariduskulud ka sinna alla, sest sõdur peab olema ju haritud," tõi Tiido välja. "Meie püüdsime seda vältida ja ma arvan, et see oli täiesti õige. Tulemus oli see, et kui ma läksin sinna suursaadikuna, siis NATO-s juba teati, et kui Eesti midagi ütleb, siis tegelikult nii ka on."

Luges viieaastaselt Balzaci "Kogutud teoseid"

Lapsepõlve meenutades toob Tiido välja, et luges juba viie-kuueaastaselt Balzaci "Kogutud teoseid". Ema tahtis ta kohe 3. klassi panna, aga kahjuks tollased seaduse ei lubanud ja ta pidi minema 2. klassi.

"Vend oli minust neli aastat vanem ja oli selleks ajaks juba aru saanud, et miks ta peab kodutöödega võimlema, kui tal on noorem vend, kes usinalt ja huviga teeb tema koolitööd ära ja seetõttu olin ma juba 3. klassini kõik kodutööd ära teinud ja ema arvas, et ma hakkan koolis esimestes klassides laisklema," meenutas Tiido, kes käis erinevates koolides, sest isa töö tõttu pidi palju kolima.

Kooliajast meenutas Tiido, et õpetajad süüdistasid teda suhtlemises pättide poistega, aga Tiido enda arvates oli hoopis nende poolel, kellele koolis liiga tehti.

Ei ole kusagilt ühtegi sõpra külge jäänud

"Mul ei ole eriti jäänud kusagilt ühtegi sõpra külge, sama on ka diplomaadi töös," ütles Tiido ning meenutas, kuidas ta tütar aastaid tagasi mõtiskles omaette, et tema vanaemal on sõbranna, keda ta tunneb üle 60 aasta, aga tema ei tunne kedagi kauem kui neli aastat. "See oli see suursaadiku rotatsiooniaeg. Pärast nelja aastat me kolisime edasi."

Kuigi üldiselt saavad suursaadikud ise soovi avaldada, millisesse riiki nad tööle soovivad minna, siis Afganistani suursaadikuks sattus Tiido nii, et talle helistati ja öeldi, et kuigi keegi muhvigi Afganistanist midagi ei tea, aga me siiski otsustasime sinna minna ja kuna Tiido toetas ka meie vägede viimist sinna, siis järelikult sa midagi sellest riigist tead ja me nimetasime su mitteresideeruvaks suursaadikuks. "No ja kui on nimetatud, siis on nimetatud, mis seal siis ikka," lisas Tiido.

"Mulle on ka nii öeldud, et vali ükskõik mis koht ja sa saad selle, aga kolme päeva jooksul mine majast minema. Valisin siis abikaasaga Brüsseli, mu abikaasa on ka diplomaat ja läksimegi minema," ütles Tiido, kes on alati järginud põhimõtet, et alluvad peavad julgema öelda, mis nad mõtlevad, sest kuidas muidu juht saab aru, et on teinud lolli otsuse.

Pole kunagi osanud vait olla

Inimestele tuleb anda õigus rääkida, on Tiido veendunud. "Ja kuna ma pidevalt viitasin, et kõik peaksid rääkima, siis ma loomulikult ka ise laiutasin kogu aeg lõugu. Ma ei ole kunagi osanud vait olla."

"Ma ei kahetse mitte midagi, sest mul pole põhjust midagi kahetseda. Kindlasti oleks midagi pidanud teistmoodi tegema, aga kahetseda pole mingit põhjust, ma olen teinud kõike nii nagu ma tol hetkel õigeks pidasin," ütles Tiido.

Tõlkimistöö algas haltuurast. "Põllumajandusministeeriumis tõlgiti põllumajandusseadmete patente ja ma sattusin juhuslikult selle osakonna juhatajaga kokku, kes pakkus mulle seda tõlkimisvõimalust," meenutas Tiido.

"Olen olnud transamees, kaevanud kraave, kogunud maaparanduses kive ja käinud rongijaamas vaguneid laadimas. Olen öövaht ka olnud," loetles Tiido oma erinevaid töökohti. "Hea transamees on ühiskonnale palju kasulikum kui loll poliitik."