Viljandimaalt pärit Silvia Mälksoo oli 15-aastane, kui ta võttis paberi ja pliiatsi ning saatis kirja oma lemmikkirjanik Silvia Rannamaale. Tõuke selleks andis kodune olukord.

"Ema läks Tartusse ülikooli saksa keele õppejõuks. Kutsuti ja muidugi läks, kui selline võimalus oli. Me jäime isa ja kaksikvennaga ning kõik kohustused jäid minu kanda. See ei olnud nii lihtne. Ma sain muidugi kõigega hakkama, aga mul oli kahju, et ema ei olnud kogu aeg meie juures. Ta käis nädalalõppudel kodus. Ma ei oska öelda, kas ma just kasuema otsisin, aga mul oli vaja kellegagi rääkida," rääkis ta "Ringvaates".

Mälksoo käis Carl Robert Jakobsoni nimelises Viljandi esimeses keskkoolis, oli suur kirjandushuviline ega peljanud oma poolehoidu ka mõnele kirjanikule väljendada. Näiteks oli ta koos pinginaabriga saatnud sünnipäevaõnnitluse kirjanike liitu Fridebert Tuglasele. Temalt tüdrukud vastust ei saanud.

Silvia Rannamaalt lootis noor tüdruk kindlasti vastuse saada, sest internaatkooli laste elus kõnelev "Kasuema" oli hoidnud teda juba mõnda aega oma lummuses. Kiri "Kasuema" autorile läks samuti teele kirjanike majja. Selgus, et Silvia Rannamaa elas koos luuletajast abikaasa Harald Suislepaga sealsamas.

"Ta vastas mulle üsna varsti. Ta ema oli väga haige ja siis ta nimetaski neid minu naiivseid lapselikke kirju päikesekiirteks. Tema vajas lohutust ja mina vajasin kedagi, kellele rääkida. Nii see siis hakkaski minema," meenutas Mälksoo.

Esimest korda kohtusid kirjasõbrad 1969. aasta suvel, peaaegu aasta pärast esimese kirja saatmist. "Tal olid suured kellukad käes, ulatas need mulle," kirjeldas Mälksoo nende esimest kohtumist. "Ta ütles, et ärme alguses mitte midagi räägime, oleme lihtsalt tasa. Me mõlemad pelgasime natukene seda kohtumist. Kirja teel on asju palju lihtsam rääkida kui otse."

Mälksoo usub, et Rannamaa võttis teda kui oma tütart. "Kuna tal oli sündinud kromosoomihäirega tütar, siis ta igatses endale väga tervet last. Ta ütles, et ta ei osanud unistada, et temale veel tuleb selline suur armastus, nagu meie vahel oli."

Silviate sõprus kestis Silvia Rannamaa surmani 2007. aastal. Kirjavahetus asendus ajapikku telefonikõnede ja külaskäikudega. Kirjanik elas kaasa noorema Silvia poja ja kahe tütre kasvamisele. Suviti puhkasid nad ikka mõned nädalad koos Hiiumaal Kassaris.

Silvia Rannamaa lootis, et nooremast Silviast saab samuti kirjanik. Silvia Mälksoost sai aga eesti keele ja kirjanduse õpetaja Abjas. Pärast pensionile jäämist otsustas Mälksoo oma kirjanikust hingesugulase unistuse täita ja nende kirjavahetuse kaante vahele panna. "Ma olen kolm aastat käsikirja teinud. Selleks kevadeks sai käsikiri valmis."

Raamat "Kirjad kasuemale" ilmus detsembri alguses. "Raamatu lõpus pöördun nende (Rannamaa ja Suislepa - toim) poole, et nemad seal pilvepiirilt ikkagi näevad ja kuulevad seda. Tänan neid loomulikult ja et nende unistus on täitunud."