Jevgeni Grib: sündisin balletiga koos
Hiljuti esietendus Rahvusooperis Estonia Jevgeni Gribi uusballett "Valgus maailma lõpust". "Ringvaates" rääkis Grib oma karjäärist, sealhulgas sellest, miks ta otsustas Peterburist kodumaale naasta, kuid ka praegusest eluolust ja suhtest jalgpalliga.
Balleti juurde jõudis Grib 4-aastasena tänu oma vanaemale. Oma tutvumist balletiga Grib seetõttu ei mäletagi. "Selline tunne on, et ma lihtsalt sündisin balletis või balletiga koos. Ma ei näe ennast kuskil mujal," tunnistas Grib.
Oma esimese suurema rolli sai Grib Marina Kesleri lavastuses "Tuhkatriinu", kus tantsis printsi osa. "Ma mäletan ma tantsisin Alena Shkatulaga, ta oli meie priima ja mina poisike olin prints, minu jaoks oli suur raskus õlgadel, aga mulle meeldivad väljakutsed. Ütlesin endale, et millal siis veel," meenutas Grib. Üht etendust sattus pealt vaatama Boriss Eifmani balletikompanii abi, kes võttis Gribiga peale etendust ühendust ja kutsus ta Peterburgi nendega ühinema.
"Mäletan, et kolleegid ütlesid, et seal on nii raske, inimesed on nii kadedad, nii palju tööd ja siis jäädki pensionile vigaseks. Ma nagu alati, kuulan kõiki, kuid teen ikka omamoodi," rääkis Grib, kes liituski Eifmani kompaniiga. Kogu seltskond oli seal Gribi sõnul ülimalt toetav ja ühtne. Trupis oli 186-sentimeetrine Grib kõige lühem tantsija. "Nad nimetasid mind päkapikuks, isegi mu partnerid oli sama pikkusega. Nad olid kõik nii kerged, nii lendlevad, sain aru, et asi on tehnikas," rääkis Grib ja meenutas, kuidas ta Peterburis ka hüppama õpetati.
Igatsus kodumaa vastu ning tahe pere luua tõi balletitantsija aga peagi koju tagasi. "Ma olen nii õnnelik, et ma selle sammu tegin. Oli tore kogemus." Estonias tõusis Grib mõne aastaga esitantsijaks. Käesolevast hooajast jagab Grib oma aega aga sootuks kahe linna vahel, olles ka Tartu Vanemuise teatri balletijuht.
Kunagi arvas Grib, et oma lapsi ta kunagi balletikooli ei pane, nüüd on ta meelt muutnud. "Tegelikult, miks mitte, kui nad tahavad, siis nad lähevad," sõnas ta. Gribi 4-aastane tütar käib MUBA mudilaste balletistuudios, kooliealine poeg tegeleb aga jalgpalliga. "Ma vihkasin jalgpalli, alati mõtlesin, et missugune rumal mäng, aga nüüd mulle hakkas meeldima kõik see action," naeris Grib.
Oma unistust kokaks saamisest pole Grib veel maha matnud. "Mulle väga meeldib süüa teha ja ma endiselt teen ja unistan, et minust saab kokk. Ruumi ja aega on veel mõelda," kinnitas ta.
Toimetaja: Rasmus Kuningas
Allikas: "Ringvaade"