"Tegevusi endiselt jätkub, jaotame ennast Eestimaa ja USA vahel," ütles Toomas Urb.

"Ameerikas räägitakse kogu aeg rahast ja räägivad ka väga noored inimesed. Teinekord vaatad kohvikus või heas restoranis, istuvad kaks noort inimest, küünlad põlevad, hea vein on klaasis. Lähed lauast mööda ja kuuled, et nad räägivad rahast," tõi Tarmo Urb välja. "Palju miski maksis ja kuhu midagi investeerida."

Toomase sõnul on aga inimesed vahel üldse nii ettevaatlikud, et ei julge enam millestki rääkida. On tekkinud paanikajärgne olukord, kus kõik hoiavad pead õlgade vahel ja ei ole päris kindel, kuhupoole keerata ja kuidasmoodi väljenduda. "Aga üldiselt on olukord Ameerikas lootusrikas," tõi Toomas välja.

Tarmo Urb lisas, et nendel on kogu aeg olnud selline huvitav elusaatus ja nad on Toomasega sündinud sellisesse eluhetke, et igale poole jõuavad nad just viimaseks hetkeks. "Ameerikasse jõudsime ka 1989. aasta alguses, jõudsime veel ka vanu hipisid ja tõelisi teid, Route 66 läbi teha ja näha, inimestega kohtuda. Kõik vanad hipid olid veel elujõus, mõtlesid ja elasid nagu hipid. 35 aastat oleme olnud juba USA-s."

"Me maandusime Ameerikas nagu kaks kitarridega krokodill Dundeed, kaks täielikult süütut taati, kes ei jaganud mitte millestki mitte midagi. Sõbrad ja asutajad tekkisid meil kohe, meid viidi kokku väga suurte tegijatega, plaadifirmade omanikega. Meil polnud aimugi, kellega me räägime ja miks me üldse seal istume. Pärast öeldi meile, et teised inimesed sureksid nende kohtumiste nimel," ütles Tarmo Urb.

Vendade sõnul on laval ja lava taga kõik muusikud võrdsed. "Kõrvalstuudios on sul Pink Floyd, teisel pool Neville Brothers, Carlos Santana pakib just kitarri teisel pool koridori kokku. Kohvimasina juures ja vetsus saavad kõik kokku, käivad üksteise lugusid kuulamas," meenutas Tarmo Urb.

"Ainuke kord, kui me laulsime kõrvadest mööda, õigemini vist ajudest mööda, oli esimesel korral Hiinas. Nad ei saanud üldse aru, mida me teeme," lisas Tarmo Urb.

Toomase sõnul tulid nad pärast kontserti nende käest küsima, millal siis jämm algab.

Vennad meenutavad, et Brasiilias paluti neil kontserdil laulda eesti keeles, sest see keel kõlab palju ilusamini kui inglise keel. "Ega brasiillased ei kuula kõrvadega, nemad kuulavad nahaga," lisas Tarmo Urb.

"Äkitselt hakkasid mulle tänaval juurde tulema laulu õpetajannad, et miks ei ole kuskilt teie laulude noote saada. Meie tahame neid lugusid õpetada ja lastele meeldivad teie laulud ja välismaalastele saab teie lauludega eesti keelt õpetada," meenutas Tarmo Urb, kuidas kõigepealt tekkis idee välja anda oma laulude nootidega raamat.

"Vaatasime, et noodivihik ei ole päris meie stiil, siis tulid fotod ja lood ka juurde," lisas Toomas Urb. "Selgus, et ei saa midagi niisama lihtsalt noodiraamatut välja anda, sinna tuleb ikka üht teist lisada."

Lõpuks valmis raamat "Vennad Urbid. Laulud ja noodid", kus on üle 40 laulu noodid.

Vennad ise nooti ei loe. "Noodistamisega töötas meil siin terve sõprade sats," lisas Toomas Urb. "Ilma nendeta kindlasti seda raamatut poleks sündinud."

"Meie oleme ikka live`i vennad, ikka kidrad üle õla," muheles Tarmo.

"Meil on sellega tükk tegemist, et aru saada, kuidas digikanalites oma plaate maailmale presenteerida," ütles Toomas Urb.