Linda Maria Saar: kaitseväes on enesetõestamisvajadus tavaelust ekstreemsem
Tudeng Linda Maria Saar läks kaitseväkke teistsuguse kogemuse saamiseks, millest tulevikus võiks loomingulist inspiratsiooni ammutada ning sai 11 kuuga kapraliks. Saare sõnul oli huvitav kogeda, kuidas inimestel üheskoos elades hakkab tööle enesetõestamise vajadus, mis on veel ekstreemsem kui tavaelus.
"Mina läksin noore filmitegija ja fotograafina kaitseväkke antropoloogilise eksperimendi korras," ütles tudeng ja kaitseväe kapral Linda Maria Saar saates "R2 Päev!" "Mul varasemalt militaarkogemust ei olnud. Mu peres ühtegi tegevväelast ega kaitseliitlast ei ole ja riigikaitse tunnis ma ka ei osalenud."
Saare sõnul sai ta kõige rohkem iseenda kohta uut teada, kuidas ta reageerib keerulisemates situatsioonides. "Arvasin enne, et mul on hästi tugev närvikava. Olin teeninduses töötanud, kus peab vahepeal enda eest ikkagi seisma ja tuleb ette stressirikkaid situatsioone, aga kaitseväes sain aru, et mul jookseb juhe kokku ikka päris kiiresti. See ongi koht, kus saab otsustada, et siis peab sellega tööd tegema."
Saar teenis alguses Ämaris, kus toimus sõduri baaskursus ning pärast kandideeris edasi küberväe juhatusse strateegilise kommunikatsiooni keskusesse fotograafi erialale, mis toimus Tallinnas.
"Ma ei saanud nooremseersandiks, sest fotograafil peavad olema autojuhiload ehk siis lähed autojuhi eriala kursusele, mis tähendab, et kõrgeim auaste, mida saad, ongi kapral," selgitas Saar.
Kogu sealne meediameeskonna töö oli tema sõnul väga tema asi. "Lõpuks ma ikka seljatasin ka oma emotsionaalsed raskused ja probleemid. Talveks olin jõudnud selleni, et võib olla ma tõesti olen hea selles."
Füüsilise testi normid on naistele natuke teistsugused kui meestele. "Ei pea sama kiiresti jooksma kui poisid ja ei pea nii palju kätekõverdusi tegema. Kõhulihaseid peab sama palju tegema. Ülesanded olid ikkagi kõigile samad ja naistele ei olnud mingeid allahindlusi."
Rännakuid meenutab ta positiivselt, sest sellega sai end väga hästi treenida ning tema ei pidanud valuvaigisteid võtma.
Saare sõnul ei olnud see normaalne elu, see oli huvitav asi, mida kogeda. "Kindlasti hästi palju häid tuttavaid võtan sealt kaasa, häid sõpru ja lihtsalt ägedaid mälestusi. Ise olen saanud tugevamaks. Aga parem on kiiresti kätte saada need oskused ja siis oma eluga edasi minna ja siis lähed ka reservõppekogunemisele hea tujuga. Koduigatsus oli arvatust suurem, aga see kõik oli seda väärt."
Silma paistis Saare sõnul see, kuidas inimestel üheskoos elades hakkab tööle enesetõestamise vajadus. "See on veel ekstreemsem kui tavaelus. Oli märgata, et osad jäid hästi rahulikuks, need, kes olid enne ülikoolis käinud, aga paljudel noorematel küll, eriti noortel poistel oli see, et värvikat teksti tuli kogu aeg. Kui 18-25 aasta vanuses inimesed kokku saavad ja koos elavad, siis kõik muutuvad natuke lasteks tagasi, iga päev oli hästi lõbus."
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "R2 Hommik!", intervjueerisid Madis Aesma ja Bert Järvet