Vabatahtlik päästja: merele minnes on alati kerge värin hinges
Merekultuuri ja mere erinevaid nägusid avava ETV suvise lühilugude sarja "Minu meri" kuuenda osas rääkis Pirita vabatahtlik merepäästja, et ettearvamatus lööb alati merele minnes värina hinge.
"Merepäästjana lähen ma merele alati kerge värinaga hinges, sest sa ei tea kunagi lõplikku olukorda, mis sündmuspaigal ees ootab. Enne minema tuiskamist mõtled kalda peal kaks korda," rääkis vabatahtlik merepäästja Sirle Olesk.
Merepäästja on Olesk olnud seitse aastat. Tunde päästjaks hakata tekitasid Oleskile kursavennad, kes päästjatena merele läksid ja Oleski üksi kaldale jätsid. "Jäin sinna kaldale kurva näoga seisma. Tegelikult oleksin tahtnud kaasa minna, aga puudusid need teadmised ja kui sul puuduvad teadmised, siis võid paadis hoopis takistus olla, sest sa ei tea, mida sel hetkel teha," rääkis Olesk.
"Ehk siis ei olnud muud varianti. Tuli koolitustele minna," lisas ta.
Päästma minnes kardab Olesk alati, et ei jaksa endast suuremat inimest veest välja tõmmata. "Tegelikult on lõtv inimkeha päris raske. Me harjutame neid asju küll nukkude peal, mis kaaluvad umbes 70 kilo ja see on naisterahvale üsna raske ettevõtmine. Aga paar aastat tagasi jõudsin sinnamaani, et alustasin teadlikke treeninguid, et jõuaksin merele minnes enda ja abivajaja paati vedada," rääkis Olesk.
"Kõige kurvem tagasitulek merelt on see, kui lähed otsima kadunud inimest, mida on minu elus õnneks ainult korra juhtunud, ja teda sel päeval ei leita. Leitakse siis järgmisel päeval ja kahjuks hukkununa, kuigi tagantjärgi analüüsides näeme, et see inimene oleks võinud ellu jääda, kui tal oleks olnud seljas päästevest," tõdes Olesk.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor
Allikas: "Minu meri"