Maian Kärmas: laulukirjutaja minu sees jonni ei jäta
Kui 2014. aastal ilmus Maian Kärmasel eesti luuletajate tekstidele loodud muusikaalbum "Sõnalõimijad", siis nädal tagasi nägi ilmavalgust selle järg "Sõnalõimijad 2". Kärmas sõnas Andres Oja saates, et laulukirjutaja temas jonni ei jäta.
"Toona ma ei teadnud, et sellest saab esimene osa ja sellele tuleb järg. Nüüd siis saime teise osa ka valmis ja see on selline kummardus eesti luuletajatele, sest need tekstid ei ole mitte minu enda, vaid eri eesti luuletajate tekstid," tutvustas Kärmas.
Kuigi Kärmas on nii laulukirjutaja, helilooja, kirjanik, laulja, ajakirjanik, siis hetkel seostab ta ennast kõige rohkem just raadiotööga. "See laulmine on mul jah luuüdi sees laulukirjutamise kaudu ja seda laulukirjutamist ei saa ma mitte jätta. Isegi, kui ma mõtlesin, et selle albumi ma teen nüüd ära, et aitab küll. Aga mis seal salata, mul on tegelikult sahtlis juba järgmise albumi jagu lugusid veel."
"See on paratamatus, kui sa ikka teismeeast saati oled armunud sellesse laulukirjutamise protsessi, siis seda jätta ei saa. Argiselt on see raadioidentiteet mul kõige tugevam, aga see laulukirjutaja minu sees ei jäta ka jonni," kinnitas Kärmas.
Ta märkis, et muidugi on tore, kui laulusõnade kirjutamisel tuleb n-ö "vaim" peale, kuid pigem on küsimus kättevõtmises. "Ma olen adunud, et see on tõesti mingi sisemine mootor, mida on võimalik käimas hoida, et nüüd ma istun maha ja ma hakkangi tegema, hakkangi kirjutama. Loomulikult inimesed on erinevad, aga ma olen ka sellist perioodi enda elus elanud, kus lihtsalt hoiadki selle laulukirjutaja mootori kogu aeg töös."
Uuel albumil olevad laulusõnad on Kärmas valinud aga eri autorite luulekogudest. "Kõik sai alguse sellest, et ma kuskil 20ndate eluaastate keskel hirmsasti armusin ära eesti luulesse ja avastasin paralleelselt, et inimesed eriti ei kuula laulutekste. Mulle tundus, et see teeb natuke mõttetuks minu töö lauluteksti kirjutajana, aga teisalt on nii palju ilusaid tekste, millest jäädakse ilma, kui neid tähele ei pane."
Kärmas otsustaski võtta talle kõige armsamad luuletekstid ja luua neile ümber võimalikult ruumi andva muusika, lootuses, et inimesed hakkavad sõnu päriselt kuulama. "Esimese albumi kontsertidega avastasime, et kui inimene ikka otsustab, siis ta on võimeline väga keerukaid tekste laulutekstidena kuulama ja neist vägagi süvitsi aru saama," sõnas ta.
Kärmase sõnul ei olnud tal tegelikult teise albumi eel üldse ambitsiooni täispikka albumit teha. "Ma mõtlesin algselt, et teeme vähemalt midagigi linti selliste lihtsate kitarri-vokaali demodena, aga nad sindrid (Ain Agan ja Andre Maaker - toim.) mängivad ju nii hästi. Alguses võtsime Indrek Mällo kontrabassil kõrvale, siis poole pealt võttis teatepulga üle Mihkel Mälgand ja siis Sten-Olle Moldau juures Raplas Susi stuudios salvestasime ja kuidagi nokitsesime aastatega selle asja valmis."
Toimetaja: Rasmus Kuningas
Allikas: Vikerraadio, intervjueeris Andres Oja