Jaanikombestik on läbi aja olnud seotud kaaslase leidmisega
Mõned jaanipäevaga seotud uskumused ja kombed on ilmselt ajas igaveseks kadunud, teised kestavad edasi aga ilmselt igavesti. Vivian Siirman Eesti vabaõhumuuseumist sõnas Klassikaraadio saates "Delta", et jaanipäeval on eelkõige esiplaanil rõõm ja armastus.
Siirmani sõnul on just jaanipäev üks nendest pühadest, milles loodususund on kõige ehedamal kujul tänapäevani säilinud. "Kombestik on hästi tugevalt loodusega seotud, nii tule tegemine, õhtul väljas olemine, heinaõnne, karjaõnne – kõige selle taotlemine. Tänapäeval ehk vähem, aga samal ajal on loodus ikkagi täpselt selles ülemineku ajajärgus, kus hein on kõrgeks kasvanud, on kaunid õied, hein ootab tegemist ja külvi aeg on läbi saanud. Selliselt vaadates on jaanipäev üks sellistes pühadest, kus see vana tugev looduse ringkäigu jälgimine on nähtaval," rääkis Siirman.
Jaanipäeval on aga ka kristlik pool, nime on saanud päev just Ristija Johannese järgi. "Me võime mõelda, et see on tulnud katoliiklikust ajast ehk kusagilt keskajast on see säilinud see nimetus, nagu ka paljud teised pühakupäevad. Samal ajal ma ütleks, et see kristlik kombestik pigem pole juurdunud. Kindlasti jaanipäeval käidi ka kirikus ja oli ka sellist kogukondlikku kohtumist oma perega ja käidi surnuaial. Seda võib pidada kristlikuks pooleks sellest pühast, aga samal ajal lihavõtete puhul on tunda senimaani selline kristlik side, jaanipäeva puhul seda märgata ei ole," sõnas Siirman.
Sarnasusi võib Siirmani sõnul leida Skandinaavia, germaani rahvaste ja ida-slaavlaste jaanikombestikus. "Selline loodusega seotus, ka piima- ja karjaõnne edendamise teema, eelkõige tuletegemine. See on kindlasti selline laiem püha olnud, et ka tänapäeval tähistatakse seda ka ju mujal Euroopas, mitte ainult Eestis."
Siirmani sõnul on huvitav mõelda, kuidas jaanipäev on nii suure pühana Eestis kanda kinnitanud. "Eks tal on kindlasti suur side kirikupühadega. Ta on olnud vanast ajast juba selline teenijate pidupäev või pühapäev, see anti tavaliselt teenijarahvale, karjastele vabaks päevaks. See on kindlasti ilmselt ka seda tugevdanud ja märk sellest, et see on väga suur püha. Kui võidupüha on sinna juurde loodud, siis see on ka tugevdanud jaanipäeva tähistamist."
Siirmani sõnul on keeruline täpselt öelda, kuidas eestlaste jaanikombed muutunud on, kuna vanema aja kohta puuduvad lihtsalt allikad. Küll on näiteks teadmisi Rootsi ajast, mil on suure peona mõnes vanas kabelis kokku tuldud ja päeva tähistatud. "Üks element on kindlasti suur kokku tulemine ja tule tegemine. See on siiamaani jäänud ja ilmselt ka jääb pärast meid. See on nii suur sümbol," sõnas Siirman.
Mõned spetsiifilisemad kombed on Siirmani sõnul ka Eestis olnud pigem lokaalsed. "Lõuna-Eestis on olnud rohkem lätimõjulisi, Ida-Eestis venemõjulisi kombeid. Need on kindlasti muutunud ja tänapäeval me teame nendest murdosa"
Mõned kombed ja suundumused on läbi aegade jäänud ka samaks. "On tunda rõõmu sellest valgest ilusast õitsvast ajast, tulla kokku lõkke äärde, olla võimalikult kaua üleval, üle aegade on säilinud mälestused sellest, et tuleb sõnajalaõit otsida, võib ümber tule käia ja siis loitsida seda tuld rohkemini ja paremini põlema, teha pärgasid," rääkis Siirman ja lisas, et lõkke ääres ajaveetmise juurde on alati käinud ka erinevad laulud ja mängud, ka kiikumisel on olnud oluline koht.
Eesti vabaõhumuuseumi jaaniprogrammi nimi on tänavu "Armastuse aeg". "Jaanipäev on selline päev, mil on rõõm ja armastus esiplaanil, olgu see siis vana armu tähistamine, isamaa armu tähistamine või just selle uue armu leidmine. Jaanipäeva kombestik on palju seotud sellega, kuidas leida endale kaaslast ülejäänud aastaks või eluks. Selline noorte inimeste õnnetaotlemine, kuidas endale peigu ja neidu leida, see oli ka oluline ja on siiamaani ilmselt," rääkis Siirman.
Toimetaja: Rasmus Kuningas
Allikas: "Delta", intervjueeris Ivo Heinloo