7. juunil 1993. aastal tegi doktor Hele Everaus Baltimaades esimese luuüdi siirdamisoperatsiooni. "Risk oli väga suur, aga esimene siirdamine läks ilusti. Terveks me patsienti ei teinud, aga ta elas pärast siirdamist pea kolm aastat normaalset elu," ütles legendaarne vähiarst Hele Everaus. "Esimene laps, kellele luuüdi siirdamise tegin, oli 1994. aastal viieaastane tüdruk Katja, kes käib siiani minu juures kontrollis."

Nii see Everausi sõnul tasapisi minema hakkas. "Kogu vereteenistuse reform oli aga selleks vaja teha, see oli meeskonnatöö. Keegi ei uskunud, et midagi sellist on võimalik teha. Hakkasime sponsorrahasid otsima ja leidsime firmad, kes said aidata. Algaparatuuriks kogusime nii kokku ligi sada tuhat dollarit. Aga iga uue asja puhul sa peadki ennast tõestama."

Teadlased täna veel täpselt ei tea, mis vähi organismis vallandab, ei tea vähi põhjuseid. "Ilmselt tekivad organismi sisemises tasakaalus muutused, mis selleni viivad, aga miks, seda uurib praegu süsteemide meditsiin, see ei ole ainult geenid."

Everausi sõnul rikub tasakaalu miski meie sise- või väliskeskkonnas. "Olgu selleks siis kiirgus, keemilised ained, teised haigused, ravimid, mida kasutame, siin on palju hüpoteese. Iga inimene on täiesti erinev ja iga inimese haigus on erinev. Me peame ise ka kogu aeg õppima."

"Meditsiinis ei ole ellujääjate probleemidega väga süvitsi tegeletud, inimene vajab ka tervenedes sama palju abi ja toetust kui aktiivse ravi ajal. Kui tundub, et arsti töö on nüüd tehtud, siis tegelikult see nii ei ole," selgitas Everaus. "Olen nutnud küll ja küll, aga emotsioonid on vaja ka välja elada. Kui ravi ei õnnestu ja patsient sureb, siis see paneb otsima uusi võimalusi ja lahendusi."

Tohtri arvates on iga patsiendi jutust midagi õppida, sellepärast elu ongi elamist väärt. "Paljud patsiendid ei räägi, nad tuleb rääkima panna, pannes inimese mõistma, et arst tõesti tunneb tema vastu huvi. Selleks peab inimesi armastama, aga see avab väga palju peidus olnud uksi ka haiguse ravimiseks ja selleks, et vastastikune usaldus kasvaks," ütles Everaus. "Mulle meeldib see, mis ma teen."

Praegu õpib ta väga palju oma nelja-aastaselt pojatütrelt.

Et oma tööd hästi teha, tuleb Everausi sõnul kogu aeg lugeda, et kõigega kursis olla. "Loen nii erialalist kui ka ilukirjandust. Armastan prantsuse keelt, ja loen prantsuskeelset kirjandust, et mitte oma keeleoskust rooste lasta minna."

Tema arvates on enamik asju tema elus olnud juhuse otsustada. "Juhus on juba see, et ma oma emale ja isale sündisin, see on alus minu elu kõikidele edasistele sündmustele."

Everaus on seda meelt, et elus tuleb kõike proovida. "Elus ei tule mitte midagi lihtsalt niisama, tuleb teha ka asju, mida sa väga teha ei taha. Kui tahad midagi saavutada, tulemusteni jõuda, tuleb tööd teha. Ega sa ju ei pea tegema, aga kui kindlalt tead, mida sa tulevikus päriselt teha tahad, tuleb teha ka ebameeldivaid asju," ütles ta kogemuse kohta, kui vanasti pidi raviarst käima oma patsientide lahangul.

"Püüan leida lahendusi, mis on iga kord erinevad ka minu enda jaoks. Mind on elus aidanud see, et nutuperiood on lühike, siis ma vihastan enda peale ja ütlen iseendale, et teeme selle asja nüüd korda, nii või teisiti! Saan põhiliselt ise hakkama, aga kui on vaja südant puistata, siis oma pojale."

Sel aastal tegi ta teoks oma ammuse unistuse ja käis ümbermaailmareisil. "Minu elukreedo on tunda elust rõõmu, ja seda saab teha nii, kui sa püüad teisi rõõmsaks teha," ütles ta.