Andres Mähar: kasutan puidutööd närvide rahustamiseks
Tänavu teatriauhindade jagamisel parima meesnäitleja preemia pälvinud Andres Mähar on vabast ajast tisler. Puutöö on Mähari jaoks omamoodi teraapiavorm.
Näitlejapreemia tuli Mäharile üllatusena. "Ma olen mõelnud selle peale, et kas üldse saab mingit lavastust või rolli teha, mõeldes selle peale, et äkki tuleks preemia. Ega vist ei saa," arvas ta.
Peale lavakunstikooli lõpetamist suundus Mähar tööle Vanemuise teatrisse, seejärel viieks aastaks NO99-sse. "See kool, mis ma NO teatrist sain oli hoopis midagi teistsugust kui siin Vanemuises oli saada. See intensiivsus, millega seal tööd tehti – siukest asja ma kuskil mujal pole kohanud," tunnistas Mähar.
Natuke peale legendaarse "Ühtse Eesti" lavastust, viis elutee Mähari aga Tartusse tagasi. "Minu vanem poeg hakkas kooli minema just ja mõtlesime kuhu kooli panna. Samas me elasime Tallinnas, aga meie sõbrad olid jätkuvalt Tartus ja käisime päris tihti külas Tartus. Lihtsalt Tallinn ei meeldinud nii palju kui meeldib Tartu. Ei taha kogu aeg võidelda ja tahaks rahulikult järgi mõelda – see keskkond siin Tartus mõjub mulle palju paremini," sõnas Mähar.
Vanemuises on Mähar saanud teha kõike, mida ta on vähegi tahtnud. "Mul on ikka väga vedanud. Pärast seda, kui ma tagasi tulin on tohutult lavastajatega, rollidega, kolleegidega vedanud," sõnas ta.
Kui teatritööst aega üle jääb, paneb Mähar end proovile puutöös. Suur osa kodusest mööblist on näiteks tema enda tehtud. "Esimese lauakese ma panin kokku mingist jääkpuidust lihtsalt sellepärast, et ei olnud raha osta lauda. Siis tundus, et niimoodi saab küll ja hakkasin tasapisi tegema," rääkis näitleja, kelle jaoks puutöö on omamoodi teraapiavorm.
Oma käelisi oskusi on Mähar rakendanud ka endale lavastusete jaoks rekvisiitide meisterdamisel, näiteks "Roosi nimes" tegi ta enda mungale kahvli, mida sai kasutada ka noana. "Tõrksa taltsutuses" tegi ta enda kiilale tegelaskujule aga hoopis kammi.
Toimetaja: Rasmus Kuningas
Allikas: "Ringvaade"