Tartus tegutsevas teatris Must kast on välja tulemas uus lavastus, süütundesaaga "Hing kurgus", mille juures on üks ebatavaline nüanss. Nimelt toodavad näitlejad ise kohapeal kogu vajamineva elektri.

"Me väntame tõepoolest nii käte kui jalgadega. Meil on spetsiaalselt selle lavastuse jaoks Ameerikast tellitud elektrigeneraatorid, mis on tegelikult mõeldud viimse päeva punkri jaoks. Ameerikas on palju sellised inimesi, kes muudkui ootavad, et millal see viimnepäev tuleb. Ja kui viimnepäev käes on, et neil siis elekter olemas oleks. Kui generaatorid kohale jõudsid, selgus, et need käivad ülikergelt. Me tegelikult ei vänta ka kogu aeg järjest, aga valgust on meil tõesti nii palju, kui me ise väntame," lisas näitleja Kaarel Targo.

"Isegi publiku valgust ilma väntamata ei ole. Saab siis näha, kuidas publik saalis oma kohad üles leiab, milliseid abivahendeid kasutatakse," lisas näitleja Mariann Tammaru.

"Pahatihti kipume unustama, kui hästi me elame, viriseme ja nuriseme, et asjad võiks veel ja veel paremini olla, aga kui natukenegi avatud silmadega maailmas ringi vaadata, peame tõdema, et meil on ikka superhästi. Meil ja veel umbes viiesajal miljonil inimesel, aga ülejäänud maailm peab kahjuks meid justkui teenindama ja kogu lavastuse kandev telg ongi lääne inimese süütunne," selgitas Targo.

"Küsimus on selles, kas me peame ennast süüdi tundma selle eest, et ühiskond on täpselt selliseks kujunenud. Tajuma süütunnet näljahäda situatsioonis, orjatöös, kui ostame riideid, mis valmivad Bangladeshis või kui loeme uudiseid sõjaolukorra kohta Ukrainas," lisas Targo.

Tema sõnul anname mingi toetuse ära, aga peaasi, et meie endi olukord ei muutuks. "Kui selle peale mõtled, võib hakata enda sees päris vastik ja lavastuse minategelane tegelebki just selle probleemiga. Võib öelda, et väntamine on tegelikult selle rohepöörde ning kliimakriisiga seotud ja see on justkui kujund, et me tahame selle süütunde eest ära põgeneda. Väntame küll, aga kuhugi edasi ei liigu," lisas Targo.

Teine variant Targo arvates on masohhistlik kannatamine. "Võtame kõik need karmid faktid maailmast, laseme endast läbi ja siis kannatame selle käes. Me saame ju kõik aru, kui silmakirjalik see maailmavalu läbilaskmine võib olla."

Lavastuses otsitakse lunastust. "Lavastaja Taago Tubin on öelnud, et see on pedaalijooga. Siin ongi hästi palju eneseirooniat, ühiskonnakriitikat, satiiri," ütles Targo.

Tammaru sõnul on lavastuse kese ikkagi eneseiroonias. "Tundsin, et olin oma varases nooruses nende teemadega tugevalt tegelenud, tundsin isegi, et minu pott hakkab täis saama, et ma ei jaksa inimesena seda valu enam kannatada, et pean endas mingid uksed kinni panema, et ise terveks jääda. Lavastus pakub heal distantsil võimalust vaadelda seda probleemi erinevatelt külgedelt.

Targo lähtub mõtteviisist, et mõtle globaalselt, aga tegutse lokaalselt. Maailma probleemidest teadlik olles peab endale aru andma, et ta ei saa minna koristama Aafrika prügimäge, külla aga saab ta siin Eestis teha nii, et prügi võimalikult vähe oleks.

"Püüan end neil teemadel kogu aeg harida. Üks oluline asi veel, kui räägitakse elektriautodest, aga mis tegelikult toimib igas valdkonnas, on see, et olgem ikkagi ausad, kui sul on vana toimiv asi, siis ära osta uut rohepesumärgiga asja, et see on veel säästlikum. Palju säästlikum on, kui sa kasutad juba olemasolevat asja edasi. Ka üks etenduses kõlavaid teese on, et ega puhtalt üksinda kannatamine ei aita ka mitte kedagi," ütles Targo.

"Läbi tarbimise ma annan justkui oma hääle, mida ma toetan ja mida mitte. Kõige suurem tegur on ilmselt kiirmoe vältimine," lisas Tammaru.