Irdi sõnul oli erinevaid lugusid mustmiljon ning lugude kokku kogumine ja välja valimine oli väga keeruline. "Väga keeruline oli välja valida need kõige põnevamad lood, sest neid mälestusi on tõesti palju. Suur osa tudengielust, eriti 1950. kuni 1990. aastateni, käis ühikates. Väga palju elati ja toimetati seal. Ja isegi kui elati kuskil erakas, siis kõige vägevamad peod peeti ikkagi ühikates," selgitas Ird "Terevisiooni" stuudios.

Kümnendid on võrdselt värvikad ja elu läks ühikates käima juba esimese ühika avamisega. Esimeses suures ühikas Tiigi 78/80, kus elas 500 tudengit, toimusid näiteks suured veesõjad.

1960. aastate lood käivad peamiselt Pänteri ehk Pälsoni internaadi kohta, kus elasid peamiselt filoloogid ja ka ajakirjandustudengid. "Nad on teatavasti väga loomingulised ja mõtlesid välja kõikvõimalikke põnevaid ettevõtmisi, nagu trepitraav ja neil oli ka oma raadio, mida kutsuti Pänteri raadioks, kus lasti muusikat, peeti intervjuusid, harjutati tulevaseks ajakirjanikueluks," selgitas Ird.

1970. ja 1980. aastad on kõige rohkem seotud tol ajal kõige uuemate ehk Narva maantee ühiselamutega. "Need olid sellised kõrged tornid, kust oli väga kerge üksteist alla visata, kui pidu väga hoogu läks või televiisor alla lennutada, kui vale jalgpallivõistkond võitis. Igasse kümnendisse mahub põnevaid lugusid," tõdes muuseumikuraator.

Kõige tuntum hiljutine lugu on Raatuse ühikast kui n-ö koroona-ühikast. "2020. aastal pandi ühikas mitmeks nädalaks karantiini, oli tohutu uudiste nälg, ajakirjanikud luurasid ümber maja ja üritasid saada intervjuu mõne karantiinis elava tudengiga. /.../ Peost see kõik muidugi ju algas," meenutas Ird.

Kui kunagi pandi ühe või sarnaste erialade tudengeid tihtipeale samasse ühiselamusse, näiteks Narva maantee 89, kus elasid varem arstitudengid ning mida hiljem Mordorina tunti, siis täna satuvad tudengid ühiselamutesse juhuse alusel. "See, et elati koos ühiste huvidega inimestega, andis ka võimaluse koos hästi aega veeta. Suhtlemist see kindlasti väga palju omal ajal ergutas," arvas Ird.

"See on muutunud ja sellest on kindlasti kahju. Rääkimata sellest, et tänapäeva ühikad on niivõrd reglementeeritud sissepääsudega. Sellist lävimist enam ei ole. kõik on individuaalsem, kindlasti turvalisem, aga teistpidi kaob sealt ära selline ühine hõng," tõdes Ird.