Heidit Kaio: veerand Eesti Naise lugejatest on mehed
Ajakiri Eesti Naine tähistab 100. sünnipäeva. Ajakirja peatoimetaja Heidit Kaio ütles "Hommik Anuga" stuudios, et kuigi igal ajal on oma eripärad, on saja aasta taguse Eesti Naisega palju ühist ka tänasel ajakirjal ja naisel.
Koos Eesti Vabariigi loomisega 1918. aastal sai parlamenti esimene naine, Alma Ostra-Oinas. Noorel vabariigil tuli kohe vabadussõjas oma eksistentsi eest võitlema hakata. Neli aastat pärast sõja lõppu, 1924. aasta maikuus ilmus esimene ajakiri Eesti Naine. Ajakirja hakkas välja andma aasta varem loodud Eesti Naiste Karsklusselts.
Ajakirja saja-aastane minevik on kirev nagu Eesti ajalugu. Vabariigi algusaegadel puhusid uued tuuled ka naiste elus ja seda peegeldas ka noor ajakiri, kutsudes naisi omandama head haridust ja tegema väärikat tööd.
Samas oli oluline, et lapsed ema südames töö varju ei jääks. Seda rõhutas ka esimene peatoimetaja Helmi Mäelo, kutsudes ellu emadepäeva traditsiooni. Aasta pärast teise maailmasõja algust veeresid üle Eesti piiri veoautodes nõukogude sõdurid. Koos nõukogude okupatsiooniga muutus ka ajakirja nimi, milleks oli nüüd Nõukogude Naine.
Ajakirja sisu sai võimu tööriistaks. Kuigi nõukogude propaganda ülistas töötavat naist, muretses ajakiri ema liigse seotuse ja koju jäänud laste pärast. Illustratsioonides väljendus talunostalgia. Perestroika tuules, laulva revolutsiooni aja, 1988. aastal muutis ajakiri oma nime jälle Eesti Naiseks.
Neli aastat enne nõukogude okupatsiooni lõppu kutsus ajakiri naisi üles jääma töölt koju ja olema koos lastega, toitma neid rinnaga. 1991. aastal Eesti taasiseseisvus ja ajakirja sisu hakkas järjest enam sarnanema välismaiste naisteajakirjade omaga.
Peaaegu kuus aastat Eesti Naise peatoimetajana töötav Heidit Kaio leiab, et ajakirja ajalugu on justkui peegeldus Eesti lähiajaloost. Samas on ta nõus, et kõige parem Eestis naine olla just käesoleval kümnendil.
Kuigi esimestest ajakirjadest on möödas üle sajandi, ja erinevusi on omajagu, siis Kaiot üllatab kui sarnased on tänane ajakiri ja Eesti naine sajanditaguse ajaga. "1924. aastal oli sõnum see, et naised, minge tööle, saage haridus, aga saage ka lapsi," rääkis Kaio, lisades, et ajakiri väga julgustas naisi iseseisvad olema.
Kaio sõnul on lugejate hulgas ka kenasti mehi. "Veerand meie lugejatest on mehed. Ma kusjuures küsisin kunagi Mart Kadastikult, et miks mehed seda loevad. Ta ütles, et tema loeb ka ja tema sõbrad, näiteks Andrus Ansip ja teised, loevad ka. Kadastik pakkus, et võib olla pakub ajakiri turvalist naiste keskkonda, mis pakub vaheldust meeste võistluslikule keskkonnale," rääkis Kaio ja lisas, et arvatavasti loevad mehed huviga ka suhete ning psühholoogia teemalisi artikleid.
Kaio tõi välja, et temalegi üllatuslikult on Eesti Naise lugejaskond üpriski aktiivne ning tänaseni saab toimetus isegi käsitsi kirjutatud kirju. Lugejate tagasisidest joonistub välja Kaio jaoks huvitavaid erimeelsusi. Peatoimetaja sõnul on viimasel ajal pandud ajakirjas rõhku kehapositiivsusele ning selle taustal poseeris ühes fotoseerias koos lapsega tätoveeritud kehaga emaga, kellel seljas rannariided.
"Ta ei olnud maailma kõige kõhnem naine ja selle peale tuli päris mitmeid vanema põlvkonna kirju. See tundus mulle huvitav. Lisaks põlvkondade vahele on siin ka maailmavaatelisi erinevusi. Nende jaoks seostusid tätoveeringud blatnoi kultuuriga, meremeeste ja vanglatega. See ei olnud nende jaoks sobiv. Ma ei pane seda pahaks, aga seda oli huvitav vaadelda," jutustas Kaio.
Kaio, kes on juhtinud mitmeid ajakirju, leidis, et Eesti inimene ostab ajakirja kaane järgi. Keda kaanele panna on aga miljoni dollari küsimus. "See on kõikide peatoimetajate küsimus, et keda panna kaanele, et kaas oleks inimesel huvitav. Asi polegi müügis, vaid selles, et inimestel peab olema selle persooni kohta küsimusi. /.../ Sellest ei piisa, et inimene on lihtsalt tuntud või figureerib kusagil palju," selgitas Kaio.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor
Allikas: "Hommik Anuga"