"Ämmaemanda töö on privileeg. Meil on võimalik olla nii õrnadel ja habrastel hetkedel naiste kõrval. See oli üks suur sisemine äratundmine, mis sündis siis, kui ma ise emaks sain ja tuli minu juurde hiilides ja aastate vältel, kuni ma jõudsin lõplikule äratundmisele, et tahan seda tööd teha," ütles ämmaemand ja Eesti Ämmaemandate Ühingu juht Liis Raag.

"Loodan, et see jääb alatiseks nii, et ämmaemand on naise kõrval kogu tema elukaare ja teeb seda toetavalt ja hinnangute vabalt. Tõsi on see, et ämmaemanda tööd nähakse eelkõige lapse sünniga seonduvalt, aga see töö on oluliselt laiem."

Laste sünde jääb Raagi sõnul kahjuks aina vähemaks ja see langustendents kahjuks jätkub. "Laste sündimise teema on sügavalt isiklik otsus ja mulle on täiesti vastuvõetamatud igasugused ettekirjutused või soovitused, mitu last üks õige naine peab sünnitama. Mulle teeb tegelikult täiesti tuska selline lihtsustatud lahendus, mis tegelikult ei olegi üldse lahendus, panna naisi sünnitama perepoliitiliste hüvede, skeemide ja meetmetega."

Raagi sõnul on laste sünd kõikide muude tegurite kõrval ka täiesti maailmavaateline ja globaalne küsimus, miks sünnitada või miks mitte sünnitada. "Järjest olulisemaks muutub naiste jaoks ka see tunne, mis jääb naise sisse pärast sünnitamist, just see rahulolu oma sünnituskogemusega."

Sünnitusabivägivalla kohta on Eestis avaldatud üksikuid artikleid. Mõni aasta tagasi tehti ka üks kampaania, mille raames naised said jagada oma halbu sünnituskogemusi.

"Pigem on see teema meil olnud ikkagi varjus. Mõiste 'sünnitusabivägivald' on minugi jaoks väga ehmatav ja isegi võõristav, sest sünnitusabi peaks ju olema täiesti vastupidine. Selles peaks olema ülim soojus, usaldus, väärikus ja vastastikune lugupidamine. Meie tugevust näitab just see, kui me julgeme hakata rääkima neist teemadest, kus meil on ebamugav ja kus me võiksime saada veel paremaks. Eesmärk on, et iga naine tunneks terve emadushoolduse spektri, et temast hoolitakse, teda kuulatakse ja tema ise ongi keskmes."

Naised ei pruugi mäletada ka vahetult pärast sünnitust, mis seal siis täpselt juhtus või ka raseduse ajal või ka siis, kui ta on juba emaks saanud, aga teda jääb alatiseks saatma see tunne, kuidas temasse suhtuti ja kas tema enda soovid olid kõige olulisemad selles olukorras.

"Mina olen kolme lapse ema ja minu esimene laps on juba 20-aastane, aga tema sünd andis mulle olulise tõuke ämmaemandaks õppida. Ma leidsin, et naised väärivad sünnitusel enamat ja sellest saaks välja tulla parema kogemusega," lisas Raag.

Hiljuti avaldati 27 Euroopa Liidu riigi kohta raport sünnitusabivägivalla teemal, kuna see on teistes Euroopa Liidu riikides kuum teema. "Eesti kohta on selles raportis sisuliselt valge leht, sest meil ei ole mitte mingeid andmeid esitleda."

Raagi sõnul viitab ämmaemanda ametinimetus pigem kogenenumale ja väärikamas eas emandale, aga tegelikult on Eesti ämmaemanda keskmine vanus 44 eluaastat.