Nädala lõpus astub Eestis mitmel muusikasündmusel üles Berliini Filharmoonikute metsasarvemängija ja Gustav Ernesaksa lapselapselaps Paula Ernesaks, kes on sündinud Soomes, aga toimetab igal pool maailmas.

"Eestimaa on minu jaoks kõige südamelähedasem kodu, kuigi ma pole siin kunagi elanud ja sellest on mul alati väga kahju olnud. Eriti lapsepõlves. Mäletan, et alati kui Eestisse sain tulla, siis oli see suursündmus minu jaoks," meenutas Paula Ernesaks.

Tema sõnul on metsasarv väga keeruline pill, kus on vaja palju ka mentaalset tööd teha ehk harjutamise käigus kujutada kontserdisituatsiooni endale ette, et enda peas kuulda seda, mis järgmisena pillist välja peaks tulema.

Veidi üle kahe aasta tagasi sai Paula unistuste töökoha Berliini Filharmoonikutes. "Kui konkurss toimus ja ma selle koha sain, siis see oli väga suur au ja uhke asi. Kui katseaeg läbi sai, pakkusid nad mulle orkestris kohta."

Sisuliselt tähendab see eluaegset töökohta. "Enam ei pea konkursil käima, 40 aastat saan seal rahus töötada," lisas Ernesaks.

Ernesaks tegeleb pilliga iga päev. Õpetamistööd teeb lõbu pärast, sest teda huvitab, kes on need uued inimesed, kes neile kolleegideks tulevad ja kellega saab tulevikus koos mängida.

Tema sõnul tundub metsasarve mängijate järelkasv praegu helge. "Vähemalt Kesk-Euroopas on konkurents suur, Saksamaal ja Lõuna-Euroopas, Hispaanias ja Portugalis on suur puhkpilliorkestrite kultuur, sealt tuleb palju mängijaid juurde. Soomes on puhkpillimängijatest natuke puudus. Eestis ka ikka toimuvad suvekursused ja palju lapsi on kohal," ütles Ernesaks. "Metsaarvemängijatel on orkestritöö põhiline ja pakub väljakutseid. Meil orkestris kaheksast mängijast kaks on naised."

Ernesaksale on alati meeldinud ka praktilised tegevused. "Näiteks olen mõelnud trammijuhitööle, mille vajalikkus on kohe hetkes näha. Vahel ikka naljaga mõtled, et mida veel võiks teha. Minu siinne pühapaik on Hiiumaa, sest seal olen veetnud oma lapsepõlvesuved ja sealt on mu vanaema pärit."