"Mina pole seni kordagi oma lapsega teatrisse pääsenud, sest pole olnud etendust, kuhu saaks erivajadustega lastega tulla. Mulje sellest etendusest oli väga hea, sest lapsed said ise etenduses kaasa teha, neid ei panda istuma, ei käsita vait olla. See on väga ilus ja vajalik ettevõtmine," ütles lapsevanem Katrin Lehtveer.

"Meie jaoks on just paigalistumine väga suur probleem. Laps hakkab nihelema juba viis minutit pärast etenduse algust. Kui laps sai aga ise liikuda ja samal ajal ka vaadata, ei tekkinud kordagi tunnet, et tahaks ära minna. Minu laps sai sellest etendusest väga suure elamuse," lisas Lehtveer.

Etenduses kaasa tegev Estonia solisti Aare Kodasma jaoks oli see lavastus esimene kord, kui tuli kokku puutuda erivajadustega laste ja noortega. "Saime enne loomulikult koolitust, tegime spetsialistidega koostööd. Väga raske oli etendust kokku panna, sest me ei teadnud, mis nende laste puhul töötab, mida nad vastu võtavad. Nüüd oleme teinud seitse etendust ja absoluutselt kõik etendused on olnud täiesti erinevad. Emotsioon on hoopis teine, lapsed märkavad hoopis teisi asju, see on täiesti ebatavaline etendus."

"Kui me mõtleme ligipääsetavuse peale, siis mõtleme ilmselt ratastooli, aga tegelikult on ligipääsetav teater seni olnud veel lapsekingades. Tahtsime tuua lavale etenduse, mis aitaks ka neil lastel, kes pole varem siia teatrisse jõudnud, siia tulla," ütles Estonia haridustöö juht Tuuli Potik.

Eeskujudeks Rootsis ja Taanis lavastatud etendused võttis teater kampa Eesti Autistide Liidu, Tallinna Tondi Kooli õpetajad ja hakatigi ise pusima. "Töö oli väga suur, aga ma usun, et me saime sellega hakkama. Vahet ei ole, mis lugu me räägime, oluline on, kuidas me seda teeme, kasutades ära kõiki lapse tajusid," lisas Potik. "Laste reaktsioonid ongi kõige paremad ja kõige suurem tänu on nende siiras emotsioon."