Airiin Demir: Eestil on noorte sõltuvusravi osas Norralt palju õppida
Narkootikumide levik Eesti noorte seas on viimaste aastatega hüppeliselt kasvanud. Kliiniline psühholoog Airiin Demir käis külas Norra kolleegidel, et vaadata, kuidas nemad enda noorte sõltuvusravi korraldavad.
Demiri sõnul tarvitavad Eesti noored võrreldes Põhjamaade noortega märkimisväärselt rohkem uimasteid. "Viimastes uuringutes on välja tulnud, et kui kanep kõrvale jätta, siis Eesti ja Läti noored juhivad Euroopas uimastitarvitamises. See ikka püsib probleemina," sõnas psühholoog.
Demir käis ühes kolleegidega vaatlemas ja õppimas, kuidas Norras pikaajalist sõltuvusravi korraldatakse. "Seal oli päris palju üllatusi nii teenuse pikkuses, sisus kui ka asukohas. Näiteks, kui Eestis on suund sinna poole, et võiks pikaajalist abi vähendada, siis seal on jutt sellel, et teenused võiks muutuda pikemaks. Praegu on noored seal ravikodudes umbes aasta aega," rääkis Demir.
Kõik neli külastatud asutust asusid Demiri sõnul väga ilusates ja eraldatud kohtades. "Nad oli valinud need paigad sellepärast, et seal on eesmärk takistada sõltuvusainete kättesaadavust. Bussipeatust, rongipeatust, ostukeskusi, neid sõpru, kes võiks aknast alla midagi poetada, polnud lähedal," rääkis ta.
Ühe suure erisusena tõi Demir välja selle, et Norras on ühe noore kohta üks, spetsialist, kes temaga tegeleb. "Mõnes asutuses on isegi 1,5 inimest, kes tegeleb ühe noorega. Näiteks, kui sul on asutuses viis noort, siis sul on samaaegselt tööl kuus töötajat, kes aktiivselt tegelevad nendega."
"Selle programmi sisu oli saada vaimselt tugevamaks, kuna pole tegemist ainult sõltuvusprobleemidega, vaid tihti ka muude probleemidega. Minu kogemus on, et Eestis pannakse hästi palju rõhku haridusele. Noored ise ka ütlevad, et tulin siia selleks, et klass lõpetada. Aga seal kõik noored teadsid, et kooli me siia ei tulnud ja fookus ning tulemused olid sellel, kuidas aru saada, kuidas sõltuvus mind mõjutab ja kuidas vaimselt tugevamaks saada enda probleemvaldkondades," rääkis psühholoog.
Demir kirjeldas, kuidas esialgu on seal sõltlastel suur fookus elurütmi ja rutiini taastamisel, millega tegeletakse kolm-neli kuud, vähemaga psühholoogi sõnul muutust loota ei tasu. Lisaks oli olulisel kohal kogukonnatunde tekitamine. Ühe erisusena võrreldes Eestiga tõi Demir välja, et kui Eestis on koos noored vanuses 13–18, siis Norras on ka kuni 23-aastased kaasa arvatud. "See tähendas, et sul oli sellist küpsemat pilku. Iga hommik-õhtu olid arutelud, kuidas läheb, kuidas teised mind näevad, mis abi ma vajan – hästi palju sellist minu teekonna, raskuste ja ressursside arutelu. Muidugi ka ühistegevused, matkad looduses ja kõik need."
Enda töökogemuse põhjal Norras, rääkis Demir, et ravijärgne tugisüsteem on seal loodud tihti kohalike omavalitsuste ümber, mille juures on nõustamiskeskused ja abiasutused, mis noort edasi aitavad. Eestis satub noor Demiri sõnul tihti tagasi samasse keskkonda, kus tal on keeruline hoida kõike seda, mis ta on raviga saavutanud.
"Ma arvan, et meil tehakse väga head tööd, aga et noor ei kukuks vahepeal auku, et kas ma pean kergemale või raskemale teenusele minema, siis nad vahepeal lähevad koju, kus nad on jälle samas keskkonnas ja kõik hakkab nullist pihta. Lihvida tuleb kindlasti üht-teist," sõnas ta.
Toimetaja: Rasmus Kuningas
Allikas: "Terevisioon", intervjueeris Katrin Viirpalu