Taavi Libe: visuaal muudabki mu saate sotsiaalpornoks
Tänavusel EFTA galal parima saatejuhi auhinna pälvinud Taavi Libe sõnas "Hommik Anuga" stuudios, et kui "Märgatud Eestis" lood ilmuksid pikkade artiklitena ajalehtedes, suhtutaks neisse arvatavasti hoopis teistmoodi.
Auhinna üle oli Libel hea meel, sest tema sõnul on tema ja teiste tehtud sarnaseid saateid peetud pikka aega muust televisioonist madalamaks. "Tore, et inimesed hindavad ka sellist aspekti Eesti telemaastikul. See peabki olema hästi väike aspekt. Jumala eest ei saa olla igas kanalis neli sellist saadet. See oleks selgelt liiga palju, aga üks väike nurgakene võiks olla," tõdes Libe.
Ajakirjanike hulgas nimetatakse "Märgatud Eestis" žanris saateid sotsiaalpornoks. Libet see nimetus ei solva ja ta rõhutas, et visuaalsus teebki sotsiaalselt tundlikku ajakirjandus eristamise sotsiaalpornost väga keeruliseks. "Visuaal ongi see, mis muudab selle sotsiaalpornoks. Kui Eero Epner kirjutaks samasuguse 70 000 tähemärgise loo Eesti Ekspressi, siis kõik naudiksid ja kiidaksid. Aga kuna pilt on juures, siis see paljude eetilis-moraalset piiri riivab," selgitas Libe.
"Väga palju on igasuguseid ebamugavaid olukordi, kus sa ei tahagi sees olla, aga kuna sellised situatsioonid on olemas, inimesed tahavad neid jagada, siis ma tunnen, et peaks neid ikkagi näitama ka. Nagu antropoloogia natukene," selgitas Libe.
Saate teemasid valides tõmbab Libe ka ise piirid. "Kui keegi kirjutab ja helistab, siis ma pikalt ja mitu korda räägin inimesega läbi ja kui tundub, et peaks kahtlema inimese vaimses tervises, siis seda lugu ette ei võta," rääkis Libe ning lisas, et samale järeldusele on jõutud ka võttepaigale kohale jõudes.
"Minu saate teema on igasugune inimene oma keskkonnas oma murega. Mulle meeldib, kui inimene on aus ja värvikas oma mure kirjeldamisel," sõnas Libe.
Enda saatega annab Libe enda sõnul Eesti ühiskonnast pildi, mida väga palju ei näe, aga mis on meie keskel väga suures mastaabis olemas. "Samas ei ole see kuidagi traagiline, et oeh, issand jumal, kuidas need inimesed nüüd ikkagi niimoodi elavad. See on täiesti normaalne Eesti elu. Ma ei tahaks, et keegi hakkaks kaasa nutma. Et ma ka ise hakkaks mõtlema, et oi, pisikene, kuidas sa hakkama saad, see peab olema ikka väga ekstreemne juhus," nentis Libe.
"Need, kes arvavad, et ma ainult külajoodikuid käin filmimas, on vaadanud ainult väga väikest osa sellest saatest. Kui nemad suhtuvad minusse siis sellepärast läbi teistsuguse filtri – ja mis siis?" naeris Libe. Samas on Libega jaganud oma üllatust riigikoguliikmed, kes polnud kursis, et Eestis midagi sellist toimub.
"Me elame Eestimaal kõige paremini, mis me siin selle aja jooksul elanud oleme. Kui nüüd rääkida puhtalt materiaalsest hakkamasaamisest, sotsiaalsete hüvede kättesaadavusest, vaimse tervise parandamise võimalustest, siis ei ole Eestis ka kunagi nii suurt ebavõrdsust olnud. See on kurb," tõdes Libe.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor
Allikas: "Hommik Anuga"