"Ma olen endale kümneid kordi lubanud, et enam mitte ühtegi ratas ei osta, sest kõik kohad on neid täis, aga rattad on kindlasti üks minu hobidest," ütles fotograaf, teatrikunstnik, keraamik ja vanarataste koguja Mats Õun.

Vanarataste kogumine algas sellest, et Õun käis kord Vabaõhumuuseumis keraamikat tegemas ning kuna ta käis tollal ringi nagu tõeline 30-ndate aastate härrasmees, meenus talle, et tema koolivend Orest Kormašov on vanarataste koguja ning nuias endale sõitmiseks ühe ratta.

"Aga ta andis selle mulle väga vastumeelselt, et midagi läheb katki ja läkski. Rattal läks kotirihm katki ja siis mõtlesin, et miks teiste käest rattaid laenuks küsida, ostan endale ise ratta. Samal suvel ostsin nüüdseks surnud väga tuntud koguja Virtsu Üllari käest oma esimese vanaratta. See oli naiste ratas, mis on siiani alles ja sealt see kõik algas."

Õunale meeldib vanarataste graafika, proportsioon ja ilu. "Seda ilu on raske selgitada inimestele, kes sellest aru ei saa, siin on palju detaile, porilauamärgid, ketirattad, rattaraamimärgid," selgitas Õun.

"Kodanlikul ajal toodeti Eestis ratast nimega France ehk Prantsusmaa, ketirattal on kenasti sõna "France" peal, aga esimärgil on kirjas "Made in French" ehk tehtud prantsuse keeles. Keegi, kes Eestis selle ratta välismaa ratta pähe tootis, ei vallanud päris korralikult inglise keelt. Aga ratas läks kaubaks ja praegu on rariteet."

Õun ei ole rataste restaureerija, vaid üritab neid sõidukorda seada, et inimesed saaksid nendega sõita. "Pole tähtis, et kõik detailid oleksid ehtsad. Vanade rataste restaureerimine on väga kulukas töö."

"Rattakogujate jaoks ülivanad rattad kuuluvad 19. sajandi teise poolde ja nende juppe on tõesti väga raske leida. Tänapäeva mõistes vanad rattad võivad vabalt olla ka 60-ndatel või 70-ndatel toodetud rattad ning nende juppe leiab internetioksjonitelt, sõprade kaudu ja vahel ka täitsa juhuslikult. Aktiivsed rattakogujad on soetanud häid suhteid vanarauakogujatega ja sealt saab ka vajalikke juppe," selgitas Õun.

Viimaste aastate jooksul on ta mõelnud, et kuigi Väätsal on jalgrattamuuseum, siis ka Tallinnas võiks jalgrattamuuseum olla. "Tean nii mõndagi inimest, kelle suured kogud seisavad niisama ja keegi ei näe neid, need võiksid olla avalikus ruumis."

Kuue aastaga jõudis Õun ise selleni, et avas Tallinna vanalinnas Dominiiklaste kloostris näituse, kus on väljas 30 ratast nii Saksa, Läti, Prantsuse, Inglise, Itaalia kui teiste riikide omi. Enamik on sõjaeelse aja rattad, kuid leidub ka 1960-ndatest pärit sõiduriistu.

"Nende hulgas on ka selliseid, mida olen vanade rataste juppidest meelevaldselt kokku pannud, on ka naljakaid nõukogude aegseid rattaid ja on ka näide sellest, mida võib teha ühest nõukogude rattast ning mis näeb väga šeff välja, sest ta on roosa."