Aastakümneid Tallinnas elanud Arne Mikk sündis ja veetis oma lapsepõlve Viljandimaal Pahuvere külas. "Meie pere oli ikka põllupidajate pere," rõhutas Mikk, kellele ei ole talutööd võõrad. "Seal tuli kõiki töid teha. Ma ei ole ekstra karjas käinud, koos vanaisaga mingil määral sügisel, aga meil olid karjakoplitel traataiad ümber ja loomad lasti sinna sisse. Aga sellist heinariisumist ja puude tassimist ja lõhkumist olen ikka teinud."

Mikkude talus oli olulisel kohal saun, kus igal laupäeval käidi. Peatne juubilar meenutas, kuidas pere vana suitsusaun asus tiigi ääres puude all. "Seda sauna ma mäletan ühe erilise killu kaudu. Meil oli üks tuttav mees seal Pahuvere alevist, kes oli metsavend. Teda tunti meie talus, aga lapsed temaga kunagi kokku ei saanud. Ma tean täpselt, et kui meie olime saunast tulnud, siis ema või isa pani tulele puid alla ja sauna viidi üks kauss toiduainetega. See mees käis laupäeviti pärast meid saunas, aga aasta hiljem võeti ta ikka kinni," meenutas ta.

Kui sõda algas võeti Mikkudelt traktor ja külvimasin ära ning muu hulgas tuli hakata hobusega metsas puude järel käima. Ühel hetked mõistsid vanemad, et nad ei suuda enam talu eest hoolt kanda ning targem on see ära anda ja kuhugi ühistusse tööle minna. "Kindlasti polnud see maade äraandmine nende hinges kerge otsus," usub Arne Mikk.

Peamiselt kasvav Arne üles oma venna Velloga. Mikkude pere kõige noorem poeg suri sõja ajal kõigest kaheaastaselt difteeriasse. "Arst ei jõudnud koju ja meie ei jõudnud ka arsti juurde. See on üks traagiline moment. Ma mäletan, kuidas ema oli põlvili maas ja nuttis, aga midagi ei saanud parata," meenutas ta.

Pääses küüditamisest

Pärast talukoha mahajätmist kolis perekond Karksi-Nuia lähedal asuvasse alevisse. 1949. aasta 25. märtsil tuldi Mikke küüditama. "Aga vallavalitsuses oli mingi inimene, kes meie vanemaid hästi tundis ja ütles, et katsuge sel ööl kodus mitte olla. Aga kuhu sa võõras kohas lähed?" sõnas ta.

Kuna perel polnud kuhugi minna, peitsid ema ja isa end ööseks pööningule. Arne jäi koos vennaga aga alla tuppa. "Kui öösel otsima tuldi, kästi öelda, et ema ja isa läksid Viljandisse ja me ei tea, millal nad tagasi tulevad. Päeval tuldi veel kontrollima ja nii see jäi," kirjeldas ta.

Pärast seda kolisid Mikud lühikeseks ajaks tuttavate juurde. "Järgmisel ööl kõndisime läbi metsa kodukoha poole tagasi ja vahepeal puhkasime. Ma mäletan ühte metsalagendikku, kus olid kuused ümberringi, kuusära oli selline pimestav ja ema ütles, et me oleme siin nagu kirikus – kui Jumal tahab, siis me pääseme. Vastu hommikut jõudsime tuttavate juurde, kes polnud väga rikkad ja me elasime nädal aega nende laudas, loomadele toitu tuues tõid ämbriga meile ka. Nädala pärast läksime kooli tagasi, kõik olid imestunud ja me ütlesime, et me olime haiged."

Pärast seda kolisid Mikud veel mitu korda kuni lõpuks jõuti Pirita-Kosele välja. "Kui me lõpuks sinna kolisime, tõi ema paar kana ja jänese kaasa, et oleks mingi taluhõng siin Pirita-Kosel olemas," naeris mees.

Abikaasa Reet

1959. aastal kohtus Arne Mikk oma tallinlasest abikaasa Reedaga, kes tegeles vehklemisega. "Oli Villem Reimanni ooperi "Kauged rannad" esietendus Estonias, kus üks tema sõbranna, keda ka mina tundsin, meid tutvustas," meenutas ta esimest kohtumist tulevase abikaasaga. "Kuidagi hakkasime natukene kohtuma ja teatris käima ning 1960. aastal me abiellusime. Niimoodi see läks."

Abikaasa Reeda juures meeldis Arnele enim otsekohesus ja ausus. "Kui me juba abielus olime ja lapsed, kodu ja kõik muu tuli, siis ma pean tagantjärele suure südamesoojusega meenutama tema pühendumist perekonnale. Ta lõpetas oma sportlastegevuse kohe ära ja pere oli ja jäi tema jaoks kõige tähtsamaks," tunnustas ta.

Reet Mikk suri 2011. aastal. Kuigi Arne Mikk ei taha oma elus midagi kahetseda, sest see ei muuda olnut, tõdes ta, et inimesed kipuvad endale kalleid inimesed elu ajal liiga vähe kiitma.

"Tihti tundub, et ei tunneta igapäevases elus me seda suurt väärtust erilisena. See on, me oleme koos, kõik toimib, aga kui seda enam ei ole, siis sa saad aru, kui palju elu vaesemaks jääb," nentis ta ning lisas, et tema elus on väga olulist rolli mänginud sõbrad, kes raskel ajal toeks olnud on.

Tänaseks on Mikk enda kõrvale uue elamise kaaslase – nagu ta ise nimetab – leidnud. "Ta ei ole elukaaslane, sest me ei ela koos, aga me käime ühiselt teatris ja reisidel ning kõik lapsed on teda aktsepteerinud," selgitas ta. "Neeme Järvi ütles mulle esimesena, et sa pead kellegi leidma, kes aitab vahel mingeid tegusid ja reise koos teha, sest päris üksinda jääda on ikkagi võrdlemisi nukker."

Vanus ei kaunista inimest

18. aprillil täitub Arne Mikul 90 eluaastat. "Seda aastanumbrit ei tahaks ju kuidagi välja öelda, aga ma ei ole saanud midagi teha. Järelikult kui ma olen nii kaua maailmas elanud, on siin süüdi ilmselt ka vanemate geenid ja Jumala õnnistus, et me oleme mingitest avariidest eluga välja tulnud," sõnas ta.

Arne Mikk leiab, et vanus ei kaunista inimest. "Inimene ei ole nagu hea vein, mis aastatega paremaks läheb. Inimene ikkagi kulub. Tänu taevale ma käin veel omal jalal ja ajus on ka veel võime midagi meenutada või kirjutada, aga nii see hetk on ja tuleb üritada see üle elada," lausus mees.

Selleks, et enda tervist hoida, käib Mikk iga päev jalutamas. "Minimaalselt viis kilomeetrit päevas kõndida on mulle nagu protokoll. Põhiliselt hommikupoole kolm – vahel rohkem, vahel vähem – ja õhtul palju siis nii palju kui on puudu jäänud. Ka kõik arstid rõhutavad seda, et kõndima peab," avaldas ta.