Aleksei Turovski: šimpansi huumorimeel on vahel sõna otseses mõttes tappev
Zooloog Aleksei Turovski rääkis "Ökoskoobis" Ida-Berliini loomaaias kohatud väikesest linnukesest, kes rääkis hispaania keeles, ropendas vene keeles ja ütles puhtas saksa keeles "härra professor, see ei ole ju kellegi zooloogia", ning meenutas juhtumit orangutaniga, kes nalja pärast talle puuhaluga pähe virutas. Turovski sõnul teevad kõik linnud ja loomad nalja.
"Loomade jaoks on ülitähtis mäng. Kui loom oskab mängida, õpib mängima ja kui tal on mängukaaslasi, siis muidugi saab alati ka nalja," ütles zooloog Aleksei Turovski. "Ligi sada aastat on sellest, kui loomade mõtlemisvõimest, mälust, mängust ja just lustihimust räägitakse ja kirjutatakse ning seda ka põhjalikult uuritakse. Keeruline on sedalaadi uuringuid läbi viia, kuid võimatu see ei ole ja seda tehakse."
Turovski sõnul on tal loomadega väga palju vahetut suhtlemist. "Loomad teevad nalja, nad itsitavad, šimpansid ja rotid näiteks ning see on kindla meeleolu ja motiveerituse märk. Ka inimestel kutsub näiteks kõditamine esile ju itsituse."
Loomadel on päris robustsed naljad. Ettevaatlik peab olema šimpanside ja orangutanide aedikute ees, sest näiteks šimpansi huumorimeel on vahel sõna otseses mõttes tappev.
"Šimpans istub ja kutsub sind, kes sa vaatad teda seal puuri ees," kirjeldab Turovski, kuidas võib väga kergelt sattuda armsa ahvi nalja ohvriks. "Ta vaatab sulle näkku, mitte silma, ja tagurdab, nii, et käed on külastaja poole välja sirutatud ja sõrmedega ta niiviisi noogutab alla ja üles ning liigub selg ees, endal suu tihedasti kinni surutud. Aga šimpansi suhu mahub pool liitrit vett, seega ärge palun talle liiga lähedale minge, sest te võite pool liitrit vett endale näkku või krae vahele saada ja ta ei lase mööda. Ja siis ta naerab. Minul loomaaednikuna on ainult hea meel, kui loomake saab nalja, kui keegi külastajatest tahaks seda proovida."
Orangutanidele meeldib näiteks ploomi- või aprikoosikive suust välja kellegi pihta sülitada. Neil on ka nii suured ja tugevad huuled, et võivad ilma sõrmede abita terve apelsini ainult huultega ära koorida.
Ükskord sai Turovski orangutanilt nii tugeva löögi, et oli tükk aega maas nokaudis. "Tasakaal oli kadunud, helesinised sädemed lendasid silmade ees. Kui toibusin, vaatasin orangutani poole, kellel oli käsi pikalt ette sirutatud ja kes tahtis minult tagasi saada seda suurt puuhalgu, millega ta mulle pähe oli virutanud. Õnneks oli talv ja mul oli paks karvamüts peas. Aga ta ise vaikselt itsitas, et nii vahva oli, teeme veel," meenutas Turovski päris eluohtlikku juhtumit.
Turovski sõnul võib üritada rääkida ka papagoi või rongaga ja on täiesti võimalik, et linnud vastavad.
Igal loomal ja linnul on vaja lustlikke muljeid, et nalju saaks teha ning jutustas loo Ida-Saksamaa loomaaias elavast tuvikese suurusest linnukest mainast, kes kuulub värvuliste seltsi kuldnoklaste sugukonda ning kes on linnuliigi parimaid imitaatoreid.
"Läksin linnuaedikusse sisse, maina lendas mulle õlale, rääkis midagi hispaania keeles, ropendas vene keeles, kordas paari eestikeelset sõna, mida oli just minu käest kuulnud ja ütles siis puhtas saksa keeles "aga härra professor, see ei ole kellegi zooloogia!" Nähes minu totaalset hämmeldust, hakkas ta ringi hüppama ja tiibu ripsutama ning siis näugus. Ta tegi mulle nalja."
Kui loom katab oma hambad täielikult, ja siis naeratab, on see hea märk, kui loomal on aga suunurgad küll üleval, aga hambad on paljastatud, siis see on märk looma erutusest ja hoiatusest ehk ähvardusest.


Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Ökoskoop", intervjueeris Krista Taim