Sööt on poodniku ametit pidanud juba 50 aastat, olles praegu juba pensionil, kuid käies sellegipoolest endiselt vahel poes abiks. "Sa pead oma kliente hästi hoidma. Maal ei ole see kerge, noored kipuvad linna minema. Peab midagi pakkuda olema, et nad siia poodi tuleksid," rääkis Sööt.

30 aastat tagasi oli poes pidevalt järjekord. "Eriti lõunaajal, kui tulid töölised. Päris palju rahvast oli meil siis," sõnas Sööt, kuid märkis, et ka praegu ikka käiakse, eriti suvisel ajal. "Siis käivad turistid, tänu sellele, et meil on siin filmivõtete koht –Vargamägi," sõnas ta. Talvel satutakse piirkonda aga tänu suusa- ja kelgunõlvadele.

Poodi satub Söödi sõnul ka päris palju kaugelt tulijaid, sealhulgas ka lätlasi, kes käivad poes juuste ja sõirasid ostmas. Küsimuse peale, kas lätlased ise ei oska juustu teha, vastas Sööt, et vist ei mõista.

Käive on Söödi sõnul võrreldes varasemaga muidugi langenud. Kui mõned väikepoed on ots otsaga kokku tulnud tänu alkoholimüügile, siis Söödi sõnul neil nii pole. "Ma arvan, et meil ei joodagi nii väga. Võib-olla need, kes enne ostsid, on teise ilma läinud ja nooremad ei joo enam nii väga."

Vahel tullakse poodi ka niisama oma muresid kurtma. "Ajame juttu, pakume teed ja kohvi – ikka tuleb selliseid ka. Inimesed tahavad koos olla," rääkis Sööt.

Sööt arvas, et rahval oleks väga kurb, kui pood peaks üks hetk kinni minema. "Ega ta kasumit ei too, aga lihtsalt, et oma rahvas koos püsiks. Kui Meelist (Meelis Mõttus, meierei juht – toim.) siin külas poleks, siis ma arvan, et poleks elu ka," sõnas Sööt.