Fotograaf Kikkas: olen 14 korda läinud tagasi samasse kohta pilti tegema
Fotograaf Kaupo Kikkas rääkis "Huvitajas", et mustvalge pilt aitab vaatajal unistada, aitab tal minna eemale realismist, eemale igapäeva argisusest. Kikkase sõnul tunneb ta sageli, et teeb oma hingepaikadele liiga, kui ei lähe tagasi paikadesse, mis on teda tugevalt kõnetanud.
"Lugupidamine puu vastu on nii suur, et olen ka ise hakanud teda olendiks kutsuma," ütles fotograaf, fotokunstnik, õpetaja ja piltide kaudu lugude jutustaja Kaupo Kikkas. "Eesti keeles on puu nimi igimänd. On ainult kaks mäge, kus need väga vanad puud kasvavad. Üks jääb California kirdenurka, kus kasvabki maailma kõige vanem puu. Aga tegelikult on juba leitud veel vanem puu, mis on tõestatult üle 5000 aasta vana, mis asub Nevadas ja kus ei kasva mitte midagi muud kui need igimännid, kes jaksavad ülikarmis kliimas taganenud liustiku peal praktiliselt mäe tipus vastu pidada. Need männid muutusid minu jaoks väga vanade olendite sümboliks."
"Otsisingi üles maailma kõige vanema puu nimega Metuusala, mille koordinaadid on küll ametlikult salastatud, aga hea tahtmise korral on võimalik täpne koht üles leida. Olulist rolli mängis selle juures puudesalu, mis on seal vastu pidanud tuhandeid aastaid. Kõige vanem puu oli seal kõige armetumas olukorras, see oli minu jaoks üllatav. Arvan, et mul õnnestus seal teha üks oma elu parimaid pilte. Kaamera pildistas öösel seda pilti pool tundi," meenutas Kikkas.
Kikkase sõnul ei käi ta nüüd selle puu pildiga kuskil liputamas, sest saab väga hästi aru, et maailm on igasuguseid puu pilte ja üldse kõikide asjade pilte äärest ääreni täis.
"Rohkem kui 20 professionaalselt tegutsetud fotograafi aasta juures mõistan ma aasta aastalt aina enam, kui piiratud see meedium on," ütles Kikkas. "Pildil on ju alati kaks autorit. See, kes pildi teeb ja see, kes seda vaatab ja kui pildi vaataja on hea kaasautor, siis tema aitab selle fotograafia järgi sinna, kus pilt muidu natuke lonkama jääks. Kui inimene ise suudab pildil olevat ette kujutada, siis ta aitab selle pildi hoopis uutesse kõrgustesse. Mustvalge pilt aitab vaatajal unistada, aitab tal minna eemale realismist, eemale igapäeva argisusest. Mustvalge aitab lihtsustada, aitab ära jätta kõigel, mis ei ole oluline."
Fotograaf selgitas, et ta on viimased kümme aastat pannud oma isikliku fookuse ainult samadesse kohtadesse. "Mingi lahtine raamat, mille kirjutamine või lugemine jääb pooleli, jääb niimoodi kraapima, et ma tunnen, et ma pean sinna tagasi minema," ütles Kikkas. "Näiteks Kesk-Lääs Ameerikas, sealsed kõrbed, mäed. Ma arvan, et olen seal 13-14 korda kindlasti käinud. Tunnen, et mul on mingisugune suhe selle kohaga, mis ei luba mul sinna mitte minna. Vahel sõbrad kutsuvad mind väga põnevatesse kohtadesse, aga ma tunnen, et teeksin nii oma hingepaikadele, mulle olulistele kohtadele liiga, kui ma kasutaksin oma vähese aja ära ja läheksin kuhugile mujale."
Kikkas tunneb puudust sellest, et elab oma modellidest liiga kaugel. "Mul oleks kindlasti kergem, kui ma elaksin oma modellidele lähemal. Neid paiku Eestis on tegelikult palju," ütles ta. "Kõige rohkem on mul kahju, aga ma ei mõista kohut, et mu lemmikkohad on jäänud polügooni alla või selle vahetusse lähedusse. Kõrvemaal olid ühed kõige metsikumad kohad Põhja-Eestis. Kasvõi mürareostus on seal nüüd meeletult suur ja mõnedele kohtadele ei pääsegi seal enam ligi."
Kikkas tõi välja oma lemmikfotograafi Pentti Sammallahti ning soovitas Soome Kamppi keskusesse tema näitust vaatama minna.
"Ta on 50 aastat märganud ja üles pildistanud elulisi situatsioone, mis on saanud lausa eepilise mõõtme. See on ilus, heatahtlik ja samas pakub sulle kunstilise ja intellektuaalse naudingu. See on üks täiesti eriline kombinatsioon, mida juhtub väga harva."

Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Huvitaja", intervjueeris Krista Taim