Eesti bioloog kaitseb Arktikas turiste jääkarude eest
Bioloog Maria Huntsaar õpib Põhja-Norras Teravmägede Ülikoolis ning töötab ekspeditsioonidel relvaülemana. Talvefännist naist huvitab elu, mis nii karmides tingimustes ellu suudab jääda, aga on juba märganud ka murettekitavaid märke kliima soojenemisest.
Huntsaare ametinimetuseks on National Geographicu uurimislaeva relvaülem. "Töötan National Geographicu turismiekspeditsiooni laevadel. Põhimõtteliselt vastutan jääkarude ohutuse eest või inimeste ohutuse eest jääkarude piirkonnas," selgitas Huntsaar.
Laevalt maha tulles vahetab Huntsaar binoklid relva ja signaalraketi vastu. "Mu tööülesanne on maabudes vaadata, et seal ei oleks jääkarusid ja et me ei satuks kellelegi peale. /.../ Meil on vintpüssid ja väikesed signaalraketi-püstolid nagu laevade peal tavaliselt on. Viled on ka kaasas," ütles Huntsaar ning lisas, et viimastega saab lärmi abil karusid minema peletada.
Teravmägedes, kus Huntsaar tavaliselt töötab, ei tohi reeglite järgi lasta kaugemalt kui 30 meetrit ning tavaliselt läheb terve saarestiku peale vaja püssi ühel või kahel korral. "Tegelikult seda väga tihti vaja ei lähe. Minul ei ole selliseid olukordi olnud, aga signaalrakette olen kasutanud, et karu eemale peletada," ütles ta.
Viimast oli vaja olukorras kui 24-liikmeline kursus sõi lõunat ja märkas ühel hetkel emakaru kahe pojaga lähenemas. Kuna paadi peale mahtus 8 inimest, siis hakkas õpigrupp vaikselt lahkuma, aga kuna karu tuli edasi, lasti välja signaalrakett. Selle peale istus emakaru maha ja hakkas oma poegi imetama.
Jääkarud on kaks korda suuremad kui Eestist leitavad pruunkarud. "Kui tal on kõht väga tühi, siis ta mõnikord tõesti läheb inimestele kallale. Tegelikult seda ei juhtu üldse nii tihti. Enamasti nad jahivad ikkagi merejää peal hülgeid. See, et jääkaru maismaal mingit looma taga ajaks, ei ole tegelikult nii tavaline," selgitas Huntsaar.
Üks esimesi asju, mida Huntsaar ülikoolis õppis, oli lasketiirus relvaga ümber käimine ja karu käitumisest arusaamine. "Jääkarude puhul tuleks vaadata, kas karu on sind juba näinud või mitte. Tihtilugu kui karu kuskil magab, siis ei ole mõtet hakata lärmi tegema. Siis tuleks lihtsalt ära minna," tõdes Huntsaar.
"Kui ta tuleb sinu poole, siis teha ennast võimalikult suureks. Kui olete grupiga, siis inimesed kokku koguda, et see mass oleks võimalikult suur ja siis teha lärmi. Enamasti see peletab ära," ütles Huntsaar ning lisas, et kui üksinda ja ettevalmistuseta ründava jääkaru küüsi sattuda, siis pääsemisvõimalust tõesti ei ole.
Põhja pool töötades on Huntsaar näinud ka märke kliimasoojenemisest, mis temas hirmu tekitavad. "Teravmäed on üks maailma kiiremini soojenevaid piirkondi. Kuskil neli korda kiiremini kui maailma keskmine. /.../ Seal linna lähedal on kaks liustikku. Võrdlesin pilte, mis ma olin teinud viie aasta eest ja sel aastal ning vahe on märgatav," selgitas Huntsaar.
Kuna merejää tekkis sel aastal alles jaanuari lõpus, siis olid kõik jääkarud, keda Huntsaar sel aastal Teravmägedel nägi, võrdlemisi halvas seisus. "Nad olid üsna näljased. Seda on kurb vaadata," nentis Huntsaar.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor
Allikas: "Hommik Anuga"