Möödunud nädalal esietendus Tallinna Linnateatris Diana Leesalu lavastatud "Esietendus", kus Reinsalu pearollis üles astub. Näitleja nentis, et kõige rohkem poeb talle hinge kolleegide tänu. "Kriitikutele mängimine on üks asi, aga kui oma kolleegid tunnustavad, siis see teeb südame eriti soojaks," rõõmustas ta.

Näitleja rõhutas, et teatris on eriti oluline meeskonnatöö, milleta ei sünni seal ükski asi. ""Hamletit" üksinda ei mängi, sul peab õukond ka selja taga olema. Seetõttu teeb see eriti tänulikuks ja alandlikuks, et ühel hetkel on sul võimalus olla peaosas," nentis ta. "Aga see on ka väga ilus selle ameti juures – ühel hetkel oled hauakaevaja, teisel Hamlet."

Velda Otsuse peeker

Sel nädalal pälvis Reinsalu Velda Otsuse hõbepeekri, Eesti teatri rändauhinna, mis on mõeldud näitlejannale, kes on andelaadilt, loomingult ja inimlikult olemuselt lähedane Velda Otsusele (1913–2006); kelles on samasugust kindlameelsust, loovat nõudlikkust koos tagasihoidlikkuse ja täieliku pühendumisega lavakunstile ning kelle rollimängus on sõna, mõtte ja väljendusliku liikumise kooskõla.

Näitleja nentis, et see, et auhind talle anti, tähendab talle väga palju, sest just traditsioonide hoidmine on tema jaoks äärmiselt oluline. "Minu abikaasa ütleb naljatades, et ma ei konservatiiv, vaid ma olen traditsionalist. Minu jaoks on perekondlikud pühad, sünnipäevahommikud ning perekonnaga koos veedetud jõuluõhtud väga olulised. See on midagi niisugust, mis ühtepidi tagab turvatunde ja teistpidi kannab edasi mingit järjepidavust. Selles peekris on mõlemad asjad esindatud," selgitas ta.

Rändauhinna andsid Reinsalule üle selle eelmine omanik Laine Mägi ja auhinna asutaja Eneken Aksel. "Velda Otsus ütles Eneken Akslile, kui ta selle peekri talle kunagi andis, et seda ei tohi riiulisse tolmu koguma panna, vaid seda tuleb kasutuses hoida. Olen täitnud ja tarvitanud," naeris Reinsalu.

Rasked hetked on osa inimeseks olemisest

Paraku ei koosne elu ainult rõõmsatest hetkedest ning vahel tuleb rinda pista ka keeruliste olukordadega. "Eks elus tuleb ikka lopse ja lööke igasuguseid ja peabki tulema, sest see on osa inimeseks olemiseks. Ega oluline ei ole see, mis meiega juhtub, vaid kuidas sa sellesse suhtud," usub Reinsalu.

Paar aastat tagasi lahkus meie seast Reinsalu isa, näitleja Tõnu Tamm. "Isa lahkumine oli minu jaoks ka ühtpidi ränk löök, aga teistpidi kuulub ka see elu juurde, et meie vanemad ühel või teisel hetkel peavad siit elust minema. Sellega tuleb toime tulla," nentis ta.

Reinsalu usub, et ka rasketel hetkedel tuleb osata millestki rõõmu tunda. "Ma olen tõesti palju selle peale mõelnud, kuidas olla motiveeritud, kui on raske motiveeritud olla. On kaks varianti: koguda seda rahulolu rasva asjadest, mida sa oled teinud, mis on suurema rahulolukaaluga ning mis on endale ja teistele palju tähendanud ning võtta see endaga kaasa, ja teiseks tunda tänulikkust. Ja see ei ole mingi sõnakõlks – sa pead päriselt selle tänu või alandlikkuse sisse minema."

Näitleja usub, et iga inimese elus on midagi, millest rõõmu tunda. "Kasvõi tihasest, kes akna taha lendab," märkis ta. "Kui sul on üks inimene, kes päriselt küsib, kuidas sul läheb, oled õnnega koos."