Marek Sadam: olen morbiidsusele kalduv
Oktoobrikuus luulekogu välja andnud Marek Sadam rääkis R2 saates "Pulss", et talle ajab meeletu elujaatus hirmu peale ning kõikide optimistlike inimeste seas peab keegi ju ka morbiidsetel teemadel rääkima.
Oktoobris ilmus Marek Sadama luulekogu "Inglid on armidest tehtud." "Luulekogus on valik minu kahel viimasel aastal kirjutatud luulest," ütles muusik ja luuletaja. "See on kokkuvõte minu ühest eluperioodist."
Sadama sõnul võiks lugeda kaks-kolm luuletust päevas. "Luule on kontsentreeritud vorm, seda tuleks lugeda vähesel hulgal, et mitte saada üledoosi, sest muidu võid hakata seda vihkama."
Luulekogus on üle 300 lehekülje. "Ma olen väga kehv valikute tegija ja asjade äraviskaja," ütleb ta enda kohta. "Kui ma teen plaati, kuhu tuleb 13 laulu, siis ma teengi 13 laulu, mitte 64 laulu, millest ma peaksin 13 laulu välja valima. Olen tähtkujult kaalud, mulle ei tohi anda väga palju valikuid, sest mul läheb valimisega meeletult aega. Kui mul on valida kahe täpselt ühesuguse valge särgi vahel, siis mul läheb pool tundi, et ära valida, kumma särgi ma selga panen."
"Raamatul on väga ilusad illustratsioonid," kiitis Sadam. "Olen arvamusel, et raamat tuleb parem, kui see on kollektiivne looming, kus kujundaja ja toimetaja on teinud oma ilusa töö. Siis on lõpptulemus ka mulle ilus kingitus."
Sadama sõnul ei tohiks inimene, kes loob, seisma jääda. "Loomingulisi puhkepause võib muidugi võtta, aga pausist tuleks mõistlikul ajal tagasi tulla. Isegi kui sa kirjutad vaid iseenda jaoks."
"Ma olen morbiidsusele kalduv," ütles Sadam oma loomelaadi kohta. "Mul on oma teooria, et morbiidsuses on tihtipeale rohkem elujaatavust kui meeletus elujaatuses endas. Meeletu elujaatus ajab mulle vahel hirmu peale ja võib tekitada mõrvamõtteid. Keegi peab ju ka morbiidsetel teemadel rääkima ja kui see on mulle nii antud, siis ma seda ka teen."
Kirjutamisel on Sadamale abiks teatav rutiin. "Ma istun laua taha ja lihtsalt kirjutan. Kirjutamine on tihtipeale raske füüsiline töö, just see kirjutamisprotsessis sees olemine, mis on ju kirjutamise juures kõige rahuldust pakkuvam," ütles Sadam. "Tean inimest, kes kirjutab näiteks filmistsenaariumit nii, et tal on särk seljas märg ja nii töötab ta ööd kui päevad. See on mingi põlemine. Ja kui see läbi on, tuleb tühjuseaeg. Siis on vaja saada jalad jälle kindlale pinnale ja midagi teha. Seisma jäämine ajab inimese kuidagi kurvaks ja ei mõju hästi.
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: R2 "Pulss", intervjueeris Robin Juhkental