Treieri hommikujuttude kogumik "Ennäe inimest!" ilmus oktoobri lõpus ning on mõtteline järg 2020. aastal ilmunud raamatule "Hommikujutud varajasele ärkajale" ja 2021. aastal ilmunud raamatule "Eluolulised lood", millest kumbki on saanud ka kordustrükid. Raamatutes kirjeldatud humoorikalt muhelevad elupildid on algselt kirjutatud Vikerraadio hommikuprogrammi jaoks.

Millalgi 13 aasta tagasi hakkas esimest korda tunduma imelik teha nokk lahti üksnes mittemidagiütleva terega ja kosta punnitatud lõbususega, et täna paistab päike ja kell on pool kuus. Et keegi sind elus hakkaks omaks või koguni oluliseks pidama, on vaja enamat. Hommik hommiku järel hakkasin kogemuste ja mälupiltide varal süvenema igapäevaellu, kuni ühel päeval mõistsin, et ilma hommikujututa ei ole enam viisakas tööle tulla.

"Hommikujutte hakkasin kirjutama 2012. aasta paiku, eesmärgiks jagada kõike tähenduslikku, mida enda ümber näen ja kuulen," avaldas Märt Treier. "Kirjutan lood alati üles, aga ei välista ka pisikest improvisatsiooni."

Vaeva tuleb näha nii kirjutajal kui lugejal

Hommikusi raadiojutte kirjutades ei räägi ta iseendast. "Olen püüdnud olla rohkem nagu fotograaf, kes annab vaatajale ainult pool asja ette, teise poole peab inimene ise juurde panema," ütles Treier. "Minu ülesanne on teha fotosid, mida vaadates peavad inimesed juba ise otsustama, kas pildil on kujutatud midagi olulist või väärtuslikku. Kes foto tegi, polegi ju lõpuks enam oluline. Tõsi, fotograaf saab oma piltide seast teha valiku, aga see, kuidas pilti suhtuda, jääb juba vaataja, raamatu puhul siis lugeja otsustada. Niisiis tuleb natuke vaeva näha mõlemal, nii kirjutajal kui lugejal."

Hea fotograafi tunneb Treieri sõnul ära sellest, et ta teeb pildi ära kohe, kui midagi vaatamisväärset silmab, sest kõige olulisem juhtub ühe-kahe sekundi jooksul. "Kehv fotograaf ütleb kõigepealt "Vau!" ja siis teeb pildi. Aga hetk on juba möödas."

Päevikuvormis kirjutatud muhedad miniatuurid

Selle kohta, kuidas sünnivad lood, mida enda ümber märgata ja mida tasub kõrva taha panna, ütleb ta, et toredamad lood sünnivad nii, et sündmuse hetkel on vähemalt kellelgi päris imelik või väga paha olla. Et siis ülejäänud elu juhtunut juba suurima mõnuga meenutada.

"Minevik põimub olevikuga, ajakirjanik töötab süsteemselt kogu pagasiga, mis ta elu jooksul on kogunud, peas sünnivad lingid ja nii saangi ise neis kataloogides sorida ning loole vormi anda," muheles Treier. "Tähtis on, et lugu kannaks mõnd suuremat mõtet."

Selle asemel, et lasta vaimul peeneneda, kipuvad inimesed Treieri arvates meeli kõikvõimaliku kraamiga hägustama. "Usun küll, et millegi nautimiseks tuleks meelt pigem teravdada," arvas ta. "Aga see ei ole alati mugav. Arst soovitab inimesel oma tervise huvides võimelda, aga inimene nõuab massaaži. Et jumala eest ei peaks ise midagi tegema, ennast kuidagimoodi pingutama. Las selle töö teeb ära viin või kanep."

2020. aastal julgustas Tiina Kaalep, toonane kirjastuse Hea Lugu juht, teda hommikujutte raamatuks toimetama. "Eelmisel aastal otsustasin rohkem igaks juhuks ära täita avalduse laenutushüvitise saamiseks," ütles Treier. "Hüvitist makstakse autoritele raamatukogust laenutatud raamatute põhjal ja ootamatult kontole laekunud suurt summat oli kohe tore vaadata. Muidugi teeb lugejate huvi südame soojaks."

Üksindus on tänapäeva inimeste suurim probleem

Novembris ja detsembris on Treieril erinevates Eesti raamatukogudes üle kolmekümne vestlusõhtu oma lugejatega. "Erinevalt näitlejatest või õpetajatest ei näe raadiomees oma publikut. Seda vajalikum on aeg-ajalt kuulajaga kohtuda ja mõista, kus meie tõdemused kohtuvad ning kus lahknevad," selgitas Treier, miks ta on võtnud ühendust raamatukogudega ja uurinud, kas lugejatel oleks huvi temaga kohtuda.

"Kohtumistel lugejatega näen, et me siiski valutame südant samade asjade pärast. On see siis keel, eestlaste käekäik või meie riigi saatus tervikuna. Arvajaid on palju, daamid veel kõige sõnakamad. Olulise panen kõrva taha ja see ongi kohtumiste peamine eesmärk ehk siis võrdlemisi omakasupüüdlik."

Kaheksa aastat käis Treier üle Eesti kooliõpilastega kohtumas, külastades igal aastal üle saja kooli. "Tol ajal maanteeameti, nüüdse transpordiameti projekt oli suunatud 7.– 9. klasside õpilastele," meenutas Treier.

"Ametlik nimetus oli liiklusriskide ennetamine, aga õpilastega kohtudes rääkisime elust palju laiemalt kui vaid sellest, et punase tulega ei tohi üle tee minna ega kahtlasesse autosse pugeda. Miks inimesed kipuvad hooletult käituma, kas keegi siin ilmas on äreval hetkel nende poolt ja miks kipub individualismi süvenedes kasvama ka ükskõiksus. Õpilastega vesteldes tuli välja kaks suurt murekohta: suhted sõpradega ja üksindus. Julgen nii oma isiklike tähelepanekute kui ka laiemalt loetu põhjal arvata, et üksindus on tänapäeva noorte suurim mure, hoolimata sellest, et näoraamatus võib nende kassipilt saada sadu ja sadu laike."

Kodudelt on järjest vähem loota

Treieri sõnul on terava meelega intellektuaalseid noori ühiskonnas rohkem, kui me usume. "Neid kõige ärksamaid, kellele lähevadki päris asjad korda, pole mitte kunagi palju olnud. Suurem mure on sellega, kas koolis töötavad õpetajad, kes selleks hästi sobivad. Täna oodatakse koolidelt palju rohkem kui aastakümneid tagasi, sest paljud kodud jätavad oma töö tegemata," näeb Treier.

"Just kutsus järjekordne kampaania jälle lapsega rääkima. Ega muidu kutsutaks, kui kodudes räägitaks. Lastel on kodus moodne arvuti, kallis telefon ja ergonoomiline voodi, aga kellegagi rääkida ei ole, sest laps enam ei oska ja isa on väsinud. Või vastupidi."

"Õpilase jaoks peab õpetaja olema eeskuju, inimene, kes kannab kaela. Kool on kunstlik keskkond, kus õpitakse kogu eluks, paraku tulebki õpetajal olla mõnele lapsele ka isa või ema eest. Teisalt hakkab laps temas eeskuju nägema siis, kui õpetaja suudab olla tegija ka väljaspool kooli. Kui see nii on, vaatabki laps teda teise pilguga," tajub Treier õpetajate üha suurenevat rolli ühiskonnas.

Vaimuteravuse kadumine labastab kultuuri tähendust

Kust otsib vaimuteravust raamatute autor ise? "Theatrumi "Iraani konverents" on vaimuterav lavastus, mida olen neli korda vaatamas käinud. Viimasel korral saatsid etendust kahe härra igavlevad haigutamised. Võimalik, et nad sattusid väärt kohta tööõnnetusena, sest üldiselt paistab ühiskond üha enam eelistavat meelelahutust sellele, mis mõtlema kutsub," tõdes Treier.

"Järjest suurem väljakutse on osata teha vahet kultuuril ja meelelahutusel. Näiteks võitlevad selle probleemiga praegu rahvamajad üle Eesti. Mõnel pool sunnitakse võimukoridorides nende uksi avama kõiksugu palaganile. Iga labane üritus nimetatakse kultuurisündmuseks. Aga kui meelelahutuse eesmärk on katta pärisprobleemid teelehega, siis kultuuri eesmärk on just vastupidine, ärgitada, panna inimesi mõtlema, suhestuma ülevamasse ja kõrgemasse ning see pole iga inimese jaoks mugav," selgitas Treier. "Inimesed ülistavad meelelahutust. Isegi kristallid pidavat nüüd vaimsuse eest olema."

Soov luua Vooremaal professionaalse teatri traditsioon

2021. aastal jõudis lavale Treieri esiknäidend "Ja kui nad surnud ei ole...". "Mingil ajal tundsin tugevat tõmmet minna teise žanri kallale ja kui süžee peas end kerima hakkas, teadsin kohe, et sellest tuleb näidend," meenutas Treier. "Mõned aastad hiljem võtsin loo sahtlist välja ja asusime seda koos trupiga lavale tooma. Koroona ajal tegime usinasti proove."

Lavastust mängiti kokku seitse korda, viis korda Jõgeval ja kaks korda Tallinnas. "Kirjanik Oscar Wilde on öelnud, et igas asjas, mida inimene loob, on midagi autobiograafilist. Pole minagi sellest patust prii," muigas Treier, kes muusikakeskkoolis tudeeris heliloomingut. "Näidendi nimitegelane on rahutu loomuga hobihelilooja, kes tahtis luua suurt ja surematut teost. Minulgi oli see ambitsioon, kuid siit tõukub hoopis eluolulisem küsimus, mis on väärt avaldamist ja mis mitte. Ja mida teha siis, kui annet selleks ei jagu."

Näitlejad olid kõik Jõgevalt pärit ja Jõgevamaaga tihedalt seotud Meelis Põdersoo, Maarius Pärn, Mihkel Kabel ja Martin Kõiv. "Trupis tekkis haruldane sünergia, koosloomisprotsessis muutsime algselt kirjutatud teksti, samuti muutus lavastusprotsessi käigus lavastuse vorm," meenutas Treier, kelle jaoks oli see ühtlasi ka lavastajadebüüt.

"Ei salga, et meil oli lavastusega seotult plaan luua Vooremaale professionaalse teatri traditsioon, aga kahjuks tõi meid maa peale tagasi teadmine, et elu toimib paraku siiski projektipõhiselt."

Raadio aitab meeli teravdada

Raadiotöösse armus Treier 1993. aastal prohvetliku nimega raadiojaamas Love. Kaks aastat tema raadioelust kuulus Klassikaraadiole, kõrvalepõikena vedas ta lühemat aega ka Star FM-i hommikuprogrammi, ent Vikerraadiole on ta olnud truu juba 26 aastat.

Mu elu esimene raadiosaade kestis kaks tundi. Millest ma rääkida võisin, ei mäleta, mida mängisin, ka ei mäleta. Aga seda mäletan, et kui ma sealt toolilt maha astusin ja kohutava enesetundega meeskonnatuppa astusin, küsimaks, mis keegi must ka arvas, teatasid kaks ainsat toalist, et nad ei viitsinud kuulata. Et tead, kiire ja muu värk ja kui viitsid, siis tule homme jälle.

Treier on olnud Sõnumilehe ajakirjanik, teinud Kanal 2 hommikuprogammi, juhtinud TV3 uudiseid ning "Eestimaa uhkuse" galaõhtuid, kuid kõigis neis tegemistes on ta alati püüdnud jälile saada Eesti inimese olemusele, tahtnud lahti mõtestada, mis loom see eestlane tegelikult on. "Kõige lähemale sellele teadmisele olen ma jõudnud oma raamatutega," arvab ta. "Paljugi on nende aastate jooksul juba kinnistunud, aga õnneks suudavad mõned asjad mind ikka veel üllatada."

Treieri sõnul on raadiol eeldusi inimest natuke targemaks teha. Kaks tingimust siiski on: peab raadio lahti keerama ning kaasa mõtlema.

"Raadio nõuab kujutlusvõimet. Pead kuuldut peas üles ehitama hakkama, ja just see teebki inimese ägedaks ja teravdab tema meeli. Kujutlusvõime ei tohi hääbuda, sest muidu saamegi ühiskonna, kus keegi ei näe ega kuule peale iseenda pisikeste mõtete suurt midagi. Võtke ette David Vseviov, võtke Helgi Erilaid, kõik meie kuuldemänguvaramu – see ongi see, mis inimest tõesti arendab. Ilusa üllatuse eest oli teadmine, et lapsevanemad on väga usinalt hakanud lastele Vikerraadio kodulehelt õhtujutte alla laadima. Üks väga õige tegu!"

Inimeste mõttesügavus vaimustab

Aastakümnete jooksul on Treier kohtunud sadade inimestega ning mida aega edasi, seda rohkem vaevab teda üks kummaline mure. "Inimestega ei ole enam huvitav rääkida," nendib ta. "Sest kõik tahavad rääkida ainult iseendast. Elame üksinduse ja rahuldamata vajadustega ühiskonnas, kus rääkijaid on rohkem kui kuulajaid."

Treier peab end õnnelikuks inimeseks, sest on saanud vestelda inimestega, kelle loomingu eredaimad hetked on jäänud kaugele nõukogude aega. "Räägid siis vahetevahel Hiiumaa praamil Paul-Eerik Rummoga või meenutad oma õpetajaid, Eino Tambergi, Jaan Räätsa või Alo Põldmäed, ikka tuleb meelde midagi kandvat ja olulist, isikupärases kastmes pealegi. Niisamuti on mul õnn tunda Linnar Priimäge või Harry Liivranda, tervet uhket rida inimesi, kellel on alati midagi öelda, et seda keerulist ilma paremini mõista ja temaga suhestuda."

Miks see raadiomaja ikkagi nii sügaval südames on? Raadiomaja kohvikus oli väga palju tubakasuitsu. Tänane inimene näeks seal ainult koletut terviseprobleemi, aga toonane nägi midagi veel – vestlusi, mille käigus need tubakapilved tekkisid. Pagana ägedad vestlused olid. Tõeliselt rikastavad. Istu jälle ainult lähikonda ja aja kõrvad suureks. Ja kui vahel avas suu mõni tõeline korüfee, siis juhtus sedagi, et tumbad litsuti tema laudkonna lähistele. Need inimesed, kes olid sellesse raadio masinavärki sattunud ja kinnistanud seal oma koha, olid natuke nagu väljavalitud küll.

Artiklis on kasutatud katkendeid Märt Treieri raamatust "Hommikujutud varajasele ärkajale"