"Pealtnägija": tormikütid riskivad kaunite kaadrite nimel oma eluga
Eestis on üha kasvav kogukond inimesi, kelle hobi on kogeda omal nahal ja võimalusel ka jäädvustada erilisi ja tihti ohtlikke ilmastikunähtusi. "Pealtnägija" tutvus äikese-, virmalise- ja vikerkaareküttide seltskonnaga, kelles haruldased, kaunid ja ohtlikud ilmastikunähtused tekitavad omamoodi jahikire.
Mõnede jaoks saavad hobi ja töö otsapidi kokku. Eesti äikeseküttide ninameheks tituleeritud Sven-Erik Ennot, kelle põhitöökoht on Saksamaal, Darmstadtis asuv Euroopa meteoroloogiasatelliitide Kasutamise Organisatsioon, kus rahvusvaheline töögrupp katsetab uuenduslikku välgudetektorit, on Järvamaa poiss, kes alustas ilmavaatlusega viieaastasena isa eeskujul ning kes juba põhikoolis tegi kohalikule ajalehele professionaalset ilmaennustust ning ülikoolis keskenduski äikesele.
Tekkis huvi kõige ohtlikuma ilmastikunähtuse vastu
"Eks poistele meeldivadki sellised võimsamad ja ohtlikumad nähtused ning ilmselt ilmahuvi raames minu tähelepanu koonduski sellele kõige võimsamale ja ohtlikumale ilmanähtusele, mis Eestis esineb. Olin 19-20-aastane, kui sain esimese öise välgukuma pildile, aga päris välgunooli on õnnestunud tabada pigem viimastel aastatel," ütles Ennot.
2006. aastal, kui Ennot oli Tartu Ülikooli teise kursuse loodusgeograafia tudeng, asutas ta oma äikesevaatlejate võrgu, kuhu parimatel päevadel kuulus ligi 200 inimest. Vabatahtlikud registreerisid kevadest sügiseni äikese esinemist ja lähetasid info Ennotile. Kogutud info abil kaitses Ennot 2014. aastal Tartu Ülikoolis oma klimatoloogiaalase doktoritöö.
Neid, kes keskmiselt vaid murdosa sekundit vältavat hiiglaslikku elektrilist sädelahendust fotokaameraga tabada püüavad, võib Eestis üles lugeda kahe käe sõrmedel. Üks neist on Soomes kõrgtöid teinud ja täna kahe lapsega kodune Werner Daffe, kes alustas oma hobiga juhuse tahtel mõne aasta eest, mil ta ostis ülemuselt ülisoodsalt fotokaamera ja kolis Pärnusse mere äärde.
"Alguses on välgu tabamine ikka õnne värk," ütles pereisa Werner Daffe. "Mina otseselt seda õppinud ei ole, lihtsalt hakkasin katsetama. Kuna mul on rõduvaade otse Pärnu lahele, oli hea praktiseerida."
Keskkonnaagentuuris sünoptikuna töötav Kairo Kiitsak alustas ilma uurimisega juba 12-aastaselt. Tema regulaarselt veebis ilmuvad ilmajutud on kirjutatud tavainimesele mõistetavalt ja oma ennustustes on ta täpne, mistõttu valisid Delfi ja Päevaleht Kiitsaku nii 2021. kui 2023. aastal üheks mõjukamaks inimeseks. Kiitsak jahib põhitöö kõrvalt kõiki erilisi ilmastikunähtusi, kuid eelkõige peab ta end tormi- ja äikesekütiks.
"Ma üritan küll väga ägedaid pilte saada viimasel hetkel enne kui pilv minust üle sõidab, aga asi läheb siis ohtlikuks, sest välgud löövad pilvedest välja ka seal, kus vihma ei saja ja ilm tundub ilus olevat," rääkis Kiitsak. "Oli intsidente, kus ma pidin sünge äikesepilve eest ära pagema ja samal ajal sähvisid välgud kaarega üle minu selliste raginatega, et süda tahtis rinnust välja hüpata. Jalad käisid nii kiiresti nagu ei ole vist kunagi varem jalgrattapedaalide peal käinud."
"Seda võib võrrelda mõneti ekstreemspordiga, kus saadakse oma emotsionaalne rahuldus ja adrenaliin sellest, et pannakse end mõnevõrra kõrgendatud ohtu. Uuemad uuringud ütlevad, et kui 30 sekundit on välgu ja müristamise vahe, siis on väljas liikumine juba ohtlik," ütles Ennot.
"Adrenaliin on see ka, et mida lähemal on äike, seda ilusam on ju pilt, seda detailsem," lisas Daffe.
Äärmuslikke ilmastikunähtusi esineb Eestis üha sagedamini
Tormikütid annavad endale aru, et pildil majesteetlikud nähtused teevad pahatihti maa peal kõva laastamistööd ja võivad jätta kellegi ilma kodust, elektrist või halvemal juhul elust. Kütid kinnitavad, et äärmuslikke ilmastikunähtusi esineb seoses kliimamuutusega Eestis üha rohkem nagu kasvõi augusti lõpus loetud tundidega üle Eesti käinud ülitugev front, mis tõi hiigelrahet ja äikesepagisid.
"Arvutasin õhtul välja, millal Valgevene poolt see pagiliin Eestisse jõuab," meenutas Daffe. "Arvestasin, et kell neli hommikul peaks hakkama sõitma Kilingi-Nõmme suunas. Ma jõudsin kohale täpselt nii, et pilv oli olemas, aga ma ei jõudnud seda pildistama hakata, sest järgmisel hetkel hakkasin juba pilve eest ära sõitma. Aga kui pagiliin tuleb, on maantee ju hetkega vee all, välku peksab eest ja tagant ning igalt poolt. Nähtavus on nullilähedane ja sõidad päris kiiresti."
Küsimusele, kas tormikütid on ka konkurendid vastab Daffe, et konkurentsi on tajuda küll. "Tekib niiöelda pinge või selline kadedus tekib õhku, kui keegi saab teada, et kellegi läheduses on äike, et tema saab pildistada ja siis teised istuvad tühjalt," ütles Daffe.
Daffe täitis ühe oma unistuse, kui sai tänavu 30. mail keset päeva pildile Pärnu lahel moodustunud vesipüksi ja tema fotod jõudsid ka Läti, Leedu ja Soome meediasse. "Ma jälgisin merel aeg-ajalt seda tumedat pilve ja sattusin täpselt niimoodi peale, et nägin, kuidas tekkis väike koonus, mis läks korraks tagasi, aga järgmine hetk tekkis uuesti ja tuli ülevalt alla välja. Selle peale sattuda on ikka nagu lotovõit," rõõmustas Daffe.
Virmaliste jäädvustajaid on tuhandeid
Kui hasartseid äikese- ja tormipildistajaid on lisaks Kiitsakule ja Daffele Eestis teadaolevalt vaid mõned, siis virmaliste jäädvustajaid on tuhandeid. Facebookis on kolm gruppi. Gruppi Virmaliste Kütid kuulub pisut üle 11 000 liikme, Ida-Virumaal tegutseb üks venekeelne grupp ning Eestimaa virmalised grupis on üle 22 000 liikme.
"Kui on tugevad virmaliste mängud, siis on väga paljud väljas, siis on lausa laulupidu," ütles Eestimaa virmalised FB grupi administraator ja Tallinna Tehnikaülikooli dekanaadi juhataja Kertu Kosk. "On tudengeid, õpilasi, õpetajaid, teadlasi, hambaarste, poliitikuid ja ajakirjanikke. Meil on konkurents pigem selles osas, kes saab ainukesed virmalised sel õhtul."
Virmalisi põhjustab päikesetuul atmosfääri kõrgemates kihtides ja kui toimuvad eriti suured virmalistemängud, nagu juhtus tänavu septembris, laekub kodulehele tuhandeid fotosid. Kosk annab huvilistele ka infot, millal järgmine virmalistemäng võiks tulla. Nii nagu äikese tõenäosust on võimalik ennustada, arvutab ka Kosk erinevatele välismaa vaatluslehekülgedele toetudes KP-väärtusi.
"KP-väärtus on see, mis näitab, kui kaugele tuleb virmaliste kaar," selgitas Kosk. "KP neli on Eestis madala kaarena nähtav, kõik üle selle on juba väga hea. Kõige lihtsam on liituda mõne grupiga ja sinna tuleb teema, et täna on lootust. Seejärel tuleb lihtsalt leida võimalikult pime koht, kus põhja poole oleks võimalikult kaugele horisondini näha," lisas Kosk.
Kui äikese saabumist on üldjuhul kuulda ja tunda, siis virmaliste jälgija vajab kõvasti kannatlikkust. Aga kui aurora borealis ennast näitab, kestab see kauem kui silmapilk.
"Ma olen veekindlate pükstega neli tundi vees seisnud, sest raske on olnud Eesti suurimale kivile, Ehakivile ligi saada, et õigel ajal õiges kohas pilte teha. Pidi palju vees sumpama," meenutas vandeadvokaat Rauno Klemm.
"Minu pikemad ajad jäävad kümne tunni ringi. Kui ikka enne seitset kodust välja lähed ja hommikul nelja viie ajal saabud, on ikka pikad mängud," lisas Kosk.
Tuhandete tehtud piltide hulgast toob Klemm lemmikuna välja kaadri Suurupi tuletorni juures, hetke Toolse linnuse lähedal ja virmalised koos helkivate ööpilvedega. Kose lemmikpildid on rohelised virmalised harukordses mänguhoos, punaste ootamatu tulek Suurupis ja üks väärtuslikumaid pilte, kus õnnestus kaadrisse püüda madal roosa, mis jääb Eestis sageli horisondi taha peitu.
"Nägin silmanurgast, et see tuleb vasakult ja õnneks oli mul nii palju Lapimaa kogemust ja teadsin täpselt, et ainuke nupp, mida jõuan keerata, on säriaeg, kaks kaadrit ma põletasin ära ja siis kolmanda sain ikkagi peale. See on muidugi väga efektne, kui virmalised on nii tugevad, et saad nad koos päikeseloojanguga peale," meenutas Kosk väärtuslike hetkede tabamist.
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Pealtnägija"